Kuidas kirjeldada midagi senikogematut, mille kohta kogemuslikud märksõnad otseselt puuduvad? Umbes sellise küsimuste tõstatas minus granaatõunasupp, mille retsept päris Marsha Mehrani täpselt sama nimega raamatust (“Granaatõunasupp”). Maitsekooslusesse listatud kõikide ainete maitseid justkui tead, aga tekkiv kooslus on midagi 1+1=5 valdkonnast. Selle kõigega tahan ma öelda, et tegemist on (minu maitse järgi) väga maitsva supiga, üllatusliku kooslusega, millel nüüdsest alates on pesa minu maitsemeeltes reserveeritud. Hästi ürdine, tunda on nii koriandrit kui münti, maitsebuketti lisanduvad tuntavalt nii riis kui lambaliha, tunda on ka granaatõuna hapusust…. Üldiselt ei ole see kirjeldatav, vaid kogetav. Koriandri fänniklubisse kuuluvatele kodanikele peaks see supp kindlasti meeldima, sest koriandrikogus on taaskord aukartustäratav...
Ikka sööme siga. Teine päev neljast.
Seateemaliste toitude maratoni sissejuhatusest võib lugeda SIIT. Juhul, kui kellelgi peaks arusaamatuks jääma, miks on vaja ühe päeva jooksul läbi käia 5 toidukohta ja nokitseda tublisti rohkem kui kümne sealihatoidu kallal. Menüü mitmekesisus ei olnud noil päevil märksõnaks. Aga asja juurde. Järgmine “Siga ninast sabani” aktsiooni päev algas meil restoranis NERO. Peakokk Andrus Laaniste on tuntud eelkõige kui eksperimentaalkokk ulmeliselt uperpallitavate kulinaarsete ideedega, rutiinivabade katsetustega kuni molekulaargastronoomiani välja. Kindlasti üks mängulisem ja uuele avatuim kokkade seas. Eelroaks oli peakokk valmistanud tugevate Jaapani mõjutustega eesti sea ehk teisisõnu seakamara rulaadi hooaja köögiviljadest magushapu kastmega salatipadjal, lisaks veel kruubid ning peedi-kirsiaioli ja...
Kuidas me sea ninast sabani ära sõime. Esimene päev neljast
Hoiatan, et järgnemas on pikk ja emotsioonidest tulvil ning loodetavasti ka laiemale publikule huvitavat informatsiooni pakkuv postitus neljas osas. Kõik siin toodud hinnangud tuginevad minu subjektiivsetel arvamustel. Sealiha teemalise postituse põhjuseks on see, et minul (nagu ka mõnel teisel toidublogijal ehk Piretil, Mari-Liisil, Liinal ja Aedal) oli õnn ja au osaleda Eesti Maitsete poolt korraldatava aktsiooni “Siga ninast sabani” žürii töös. Kogu tänuväärse ettevõtmise eesmärgiks on vana hea eestimaise sealiha söömise traditsiooni (taas)tutvustamine ning sealiha kui meile tuttava ja omase tooraine erinevate kasutusvõimaluste laiendamine. Žürii töö seisnes selles, et külastasime neljal päeval 19 erinevat Tallinna restorani ja maitsesime peakokkade poolt valmistatud erinevaid sealiharoogasid. NB! Hea uudis on see, et kõik...
Limoncello toorjuustu kook
Selle koogi pühendan Veinisõbrale ja Kaidile, kes olen juba mõnda aega oma veiniemaks tituleerinud. Kaidi juurest saab alati väga häid ja väärt veine ning Veinisõbra hubasest poekesest leiab ka palju põnevat ja uut. Kindlasti tasuvad äraproovimist Veinisõbra Gruusia veinid – kellel veel oli eelarvamusi “grusiinlaste” kohta, siis uue ajastu Mukuzani, Saperavi ja Kinzmarauli lükkavad need kahtlusekübemed ümber. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Ka Limoncello ehk Lõuna-Itaalia päritolu sidruniliköör on Veinisõbra valikus olemas. Limoncello on väga mõnus ka niisama hea toidukorra lõpetamiseks limpsida, aga minu kapis on alati ka üks pudel toidu sees-peal kasutamiseks. Intensiivne puhas sidrunine magushapu kooslus on kui...
Imeliselt maitsev ohtra koriandriga roheline lambakarri.
Ei ole ma ainuke, kellel pilk on Camellia Punjabi “50 imelist India karrit” raamatus just sellele rohke koriandriga valmistatud karrile pidama jäänud. Esmalt tahan soojalt soovitada just kõnealust raamatut. Praegu peaks seda veel raamatupoodides saada olema (kusjuures soodushinnaga). Tegemist on kohe kindlasti ühe parima India köögi kokaraamatuga, mis eesti keeles saadaval. Lisaks sellele, et raamat on mõnusa sooja emotsiooniga, on sealt võimalik ammutada päris põhjalikke teadmisi india köögi alustaladest, filosoofiast ning toitude maitsestamise loogikast. Omalt poolt julgen kinnitada, et kõik sealt raamatust tehtud toidud on maitsenud ikka väga autentselt s.t. alati tuleb selgelt meelde India ja need lõputud erinevat värvi ja...
Ahjus küpsetatud lambakints
Igal oinal oma mihklipäev ja igal Mihklil oma oinapäev (Mihkli asemele võib Tuuli kirjutada, minu oinapäevad on omaette ja pikem teema 🙂 ). Rääkida tahtsin siiski neist noortest lammastest, kelle Mihklipäev on nüüd saabunud. Lambaliha on üks ütlemata maitsev liha. Eeldus on see, et lammas peab olema noor ja lambast tehtud toit peab olema õigesti maitsestatud. Kõik, kes räägivad kasukamaitsest, peaksid maitsema näiteks rosmariini-küüslaugu-tüümianiga pikitud ja oliiviõliga sisse hõõrutud ahjus küpsetatud hõrku noore lamba liha – minu arvates on see lihadest üks täiuslikumaid. Rääkimata sellest, kui palju väga maitsvaid toite saab teha lamba erinevatest tükkidest – šašlõkk, pilaff, hartšo, dolmad, täidetud tomatid-paprikad,...
Iraani läätsesupp
See läätsesupp jäi silma lugedes Marsha Mehrani raamatut “Granaatõunasupp“. Raamatu iga peatükk algab ühe Iraani köögi retseptiga. Läätsesupp jäi kohe silma esmalt seetõttu, et kooslus tundus paljulubav (toit, kuhu läheb palju sibulat, küüslauku ja vürtsköömneid ei saa ju külmaks jätta) ja teisalt seetõttu, et pea kõik vajaminevad ained olid kodus olemas. Ainuke küsimus tekkis mustköömnete kohta, mida tuleb uhmris purustatuna supile peale puistata. Veidi uurimist ja leidsin vastuse Nami-namist. Vastus oli vägagi meelepärane, ka mustköömne seemned ehk black onion seeds olid kodus olemas. Mõni aeg tagasi varutud peamiselt East Endi maitseainete valik (Piprapoest) India toitude tegemise vaimustuses on ennast igati ära tasunud...
Kanasupp nuudlitega
Selle supi ja postituse taga on puhas jonn. Minu kui ema jonn 🙂 Nimelt tuli mu keskmine poja ühel päeval sõbra juurest ja kiitis, et sai seal jube head suppi. Kui veidi asja uurisin (poja nimelt väga kehv sööja ja ülivaliv igasugu toitude suhtes ning ma ise pidevalt hädas tema menüü koostamisega), tuli välja, et tegemist Knorri vms pakisupiga. Siinkohal, ajaloolise tõe huvides, tuleb tunnistada, et ka mulle maitses lapsena vägagi kukesupp (ema töölt ootamise supp), mida sai lihtsa vaevaga pakist võetud pulbrile vett peale valades valmis keeta. E-ainetesse ja maitsetugevdajatesse ma tol ajal liialt ei süvenenud. Lühidalt, seda pakisupi ülistust kuuldes kihvatas minus...
Martsipanipuruga õunakook
Kui kristalselt aus olla, siis on tegemist SELLE rabarberikoogiga, millel rabarber lihtsalt õunaga (ja ploomidega) asendatud. Koogiga sai osaletud meie sõprade iga-aastasel õunakoogipeol, mis on üks hästi armas traditsioon. Tänud siinkohal Katale, kes viitsib ja tahab traditsioone elus hoida. Sel aastal sai õunakooke kamba peale kokku 9 :))) Martsipanikattega kook maitses eriti hästi lastele (mitte et ta suurtele vähem maitsenud oleks, aga andsime eesõiguse siiski kasvavale põlvkonnale) ja plaaditäis kooki kadus üsna kiirelt. Ja minu vanem poja tõi jälle välja, et see on tema uus lemmikkook (nagu ka kevadel sama kooki rabarberiga tehes). Tasub proovida, eriti arvestades seda, et valmistuskäik on lihtne ja hõrk lõpptulemus väga suuri...
Grillitud aedviljadega sügisene pirukas
Eilsele iga-aastasele õunakoogipeole (tänud Katale, kes viitsib neid armsaid traditsioone elavana hoida nii sügisel, talvel, suvel jne) sai soolaseks pirukas kaasa küpsetatud grillitud köögiviljadega mahe ja mahlane pirukas inspireerituna Ottolenghi “Plenty” raamatust pirukast nimega “Very full tart” 🙂 Hästi rikkalik ja mõnus oli see pirukas tõepoolest ning tänu sellele, et suurem osa kasutatud köögivilju olid magusapoolsed, oli ka lõpptulemus hästi mahe. Tagasihoidlik maitsestamine laseb magusal-mahlasel täidisel hästi nauditava lõpptulemuse anda. Valmistuskäiku muutsin veidi lihtsamaks – Ottolenghi oli hoolega kõiki köögivilju eraldi ja erinava ajaga ahjus röstinud. Mina valisin lihtsama ja mugavama variandi.* Piruka jaoks läheb vaja: 500 gr valmis pärmi-lehttainast 2-3 punast sibulat...
Toscakattega õunakook
Tõeliselt maitsev õunakook. Krõbe-karamelline mandlikate ja mahlane kaneeliga õunakiht on kui loodud maitsemeeli paitama. Tosca kate on minu jaoks olnud just selline kate, mis sobib ideaalselt hapukamate viljade juurde. Poes saadaolevad toscakattega keeksilaadsed koogid on üsna lääged (minu jaoks). Hapu vahekiht muudab tasakaalu täpselt parajaks. Taigna valmistamise jaoks läheb vaja: 2 muna 2 dl (pruuni) suhkrut 2 dl jahu 50 gr sulatatud võid 1 tl küpsetuspulbrit 3 spl piima. Vahusta munad kergelt suhkruga, lisa sulatatud ja jahutatud või, piim ja küpsetuspulbriga segatud jahu. Kalla küpsetuspaberiga kaetud põhjaga lahtikäivasse vormi ning lase 200 kraadi juures ca 10 minutit küpseda. Õunakiht: ca...
Valge šokolaadiga tagurpidi ploomikook
Tegin väheke katsetusi ploomikoogi teemal ja tulemus tundus olevat väärt üht postitust. Kook on lihtne valmistada ja parim soojalt. Valge šokolaadi asemel võid kasutada ka martsipani, mida saab samamoodi ploomide vahele riivida. Hea magushapu ploomikiht annab tainale mõnusat mahlakust. Taaskord on see selline kook, kus ploomid võib vabalt asendada erinevate puuviljadega. Praegu kindlasti õun üks tõenäoline kandidaat, pirnid, aprikoosid, kirsid jne võivad ka suurepäraselt sobida. Metoodika on siis tagurpidi kookide oma, mis tähendab seda, et peale küpsetamist tuleb kook tagurpidi keerata. Tainas sai tehtud taotluslikult veidi paksem ja keeksisem, kui klassikaliste tarté tatinide puhul. Kook ise sai siis järgmistest koostisosadest...