See oli suvel Pärnus, kui taaskord jälle sattusin Jahtklubis seal juba aastaid menüüs oleva piprahärja võrku. Suviselt sumedal ja ebaeestilikult kuuma suvepäeva õhtul pimedas õues jõe ääres Jahtklubi esisel maitses see nii võrratult. Päris mitmel õhtul jalutasime sinna tagasi ja ainult seda piprahärga sööma. Piprahärg on lahutamate kaaslaste sibula ja soolakurgiga Koju naastes ja suvisest...
Tõeliselt tore on omada sõpru, kelle juures käies tuled koju tagasi alati mõne hea ideega. Nii ka sel korral – rikkalikule ja ülimaitsvale suupistelauale oli ühe ampsuna sätitud must leib hapukoorega, millel tükk heeringat ning kaetud oli kogu leib praetud seente-sibula seguga. Pärit olevat see idee ja kooslus leedukate laualt. Läbilõige ampsust – leib, hapukoor, heeringas, sibul-seened Mõnus suupiste käepärastest algainetest Eelroa mõõtu...
Vahel tahaks midagi teistmoodi ja tõeliselt head. Mitte et kodune kiluvõileib või omatehtud leib murulaugusõiraga (meie selle nädalavahetuse menüü) kehvem oleks. Aga ikka tahaks vahel midagi eriti teistmoodi ja head. See “midagi muud” kirg jälitas mind täpselt sellest hetkest alates, kui silmasin Marco Pierre White’i “Marco made easy” raamatus aasiapärast kammkarbi ceviche’i. Oma kirest lõhe ceviche’i vastu...
/prindi retsept/ Mul ei ole süldi vastu midagi. Vastupidi, head sülti söön alati meeleldi. Minu ema keetis väga head sülti. Väga suurtes kogustes ja üsna sageli. Kui süldimaterjal keedetud sai, siis käsutati lapstööjõud süldimaterjali lõikuma. Seda oli tavaliselt terve kuhi. Kleepuvat seakõrva-jalga tükeldades möödusid minu lapsepõlves liigagi paljud tunnid. Protseduuri lõppedes tundus kogu maaim olevat kleepuvaks...
Seda tegevuskäigu kirjeldust on isegi keeruline retseptiks nimetada. Pigem on tegemist lihtsa, kuid erakordselt nutika ideega, kuidas peedi maitse parimaid omadusi välja tuua. Peet on minu suur lemmik, meeldib nii toorena kui küpsetatuna, supis ja salatis, pirukas ja niisama lihtsalt söögi kõrvale ja vahele ampsata. Ahjupeet on aga klass omaette – lihtne valmistada, kuid maitse...
See juustune banitsa on tõeline hõrgutis. Päritolumaa Bulgaaria, kohustuslikud komponendid muna, juust ja filotainas. Täidist võib kombineerida veel spinati, kõrvitsa jm meelepärasega. Kujutle ette filotaina paberõhukest krõbedust koos fetajuustu rikkaliku kreemja olemusega ning kollase Gouda-juustu täidlase maitsega, mis kõik krõbedaks küpsenud ja kokku sulanenud… Tõenäoliselt jääb ettekujutus päris banitsa haledaks varjuks ja tõelise naudingu saamiseks tuleks üks juustuse piruka tegu ette võtta....
Midagi pikkadeks pimedadeks talveõhtuteks, kui meeleolu ülevalhoidmiseks sobilik mängima panna hea emotsiooniga film. Ja koduse kino juurde sobib omatehtud popcorn. Kes ise seni popcorni valmis popsutanud ei ole, siis infoks, et see on häbematult lihtne. Ja pärast tunne nagu tõelisel mustkunstnikul – võtad väikese peotäie maisiterasid ja pärast kauss kuhjaga toitu täis. Vaja läheb 1 dl...
Eilsele iga-aastasele õunakoogipeole (tänud Katale, kes viitsib neid armsaid traditsioone elavana hoida nii sügisel, talvel, suvel jne) sai soolaseks pirukas kaasa küpsetatud grillitud köögiviljadega mahe ja mahlane pirukas inspireerituna Ottolenghi “Plenty” raamatust pirukast nimega “Very full tart” 🙂 Hästi rikkalik ja mõnus oli see pirukas tõepoolest ning tänu sellele, et suurem osa kasutatud köögivilju olid magusapoolsed, oli ka...
Kõrvits – minu lemmik! Üks mõnusalt pirakas päikesekollane vili ja kui palju erinevaid toite. Soolane-magus-supp-praekõrvane-saialine-pannkook-pastaline – kasutusvõimalusi on lõputult. Võib vist tutvustada – minu uus lemmik – ingveri, karri ja kookospiimaga kõrvitsa püreesupp. Olin juba eelnevatel aastatel takerdunud koosluse ingver-kõrvits võludesse ja tehes SEDA püreesuppi ei suutnud kunagi loobuda ingveri lisamisest. Asi oli juba nii hull, et...
Ei saa jätta rõõmu jagamata avastuse üle (kindlasti on paljudele see ammu teada-tuntud tõde, kuid minu jaoks sattus see olema tõeline “vauuu” efekt) kuivõrd mõnusad on klassikalised vene köögi supid – rassolnik, borš ja seljanka – metsaseentega tehtult. Millegipärast olen seni seeni kasutanud rohkem kooreses-mahedas-juustuses koosluses ja pole tulnud selle peale, et magushapudele suppidele annab...
Borš – meil kodus tuntud “punase supina” ning jäänud sellest ajast käibele, kui lastel oli veel raske artikuleerida välja supi nimetust – on üks erakordselt tänuväärne supp. Esiteks on ta neetult maitsev pea igas olukorras. Teiseks on see ainukene mulle teadaolev toit, millega suudan ma oma lastele (eriti keskmisele pojale, kes sööb muidu kartulit, pannkooki...
Kas ma ikka olen juba maininud, et tomatiga bruschetta on meie peres tomatihooaja üks armastatuimad toite? Bruschetta = röstitud või grillitud leib (meie mõistes siiski sai) oliiviõli ja küüslauguga. Häälduseks brus-ketta, pärit Kesk-Itaaliast (täpsema asukoha ümber vaidlevad nad siiamaani) ja mainitud juba 15. sajandist.Bruschetta tähendab tegelikult vaid oliiviõli ja küüslauguga grillitud saiaviilu, aga kuna kõige...