Kohe-kohe on saabumas sõbrapäeva roosakaslääge magusvahune hooaeg. 14. veebruaril on heaks tooniks mattuda roosakasse uttu, kinkida üksteisele nunnusid mõmmisid ning toituda peamiselt läägetest vahustest toitudest. Et asi päris käest ei läheks, võib vahelduseks midagi “koredamat” ka kinkida või läägeks kippuvatele olekule tahedamat suutäit peale haugata. Kui nüüd just tahedamaks võib nimetada maapähkliga, tumeda šokolaadiga ja...
Taaskord on see aeg aastas saabumas, kui kogu maa kattub imala punaka ja südamekujulise uduga. Mehed on sunnitud rõõmu tundma punaste südametega sokkidest või aluspükstest, šokolaadisüdamete müük hüppab lakke ning naiivsevõitu nõretavate tarkuseterade ja salmikeste (ikka sõpruse, sõprade ja armastuse kohta) kontsentratsioon ületab nõrgemanärviliste taluvuspiiri. Tegelikult nii hull see asi ka ei ole ja kui...
Jaheruug on üks vahva vana toit mis tänapäevakeelde ümberpanduna tähendab kruupidega sülti. Tunnistan kohe üles, et minu vanaema retseptipärandisse jaheruug ei kuulunud. Leidsin selle hoopis Silvia Kalviku “Eesti rahvatoitude” raamatust. Ärgitas see idee järeleproovima küll, sest kruubid meeldivad mulle iseenesest väga. Süldikeetmisega oli mul seni veidi segane suhe. Mitte et ma sülti ei sööks, vastupidi,...
Sel aastal siis sedamoodi. Olles aastate jooksul ära proovinud nii termokahanevad munarosetid, munalakid ja munavärvid, oleme tagasi pöördunud vana hea klassika ehk sibulakoortega värvitud munade juurde. Nendega võrdset tulemust ei saavuta mingil muul moel. Ja sel aastal avastasin, et sibulakoori ei peagi jõuludest alates koguma või poes sibulakorvist kraapima, vaid keskturul on tuldud tarbijate nõuetele...
Tahtsin lihtsalt oma blogisse jäädvustada veel ühe martsipanitordi. Tort ise tehtud samamoodi kui eelmine samalaadne, mille retsepti ja valmistamiskäigu leiad SIIT. Tuleb tunnistada, et see tegevus hakkab mulle järjest rohkem meeldima 🙂
Üldiselt mulle toiduga väga mängida ei meeldi. Pigem viljeleme seda kultuuri (või kui tahate, siis nimetage seda kultuurituseks), et külalistega laua taga istudes panem keset lauda otse ahjust tulnud suure haudepoti lihaga ning kõige sinna juurde kuuluvaga ja siis igaühel on vaba voli endale meelepäraseid portsjone komplekteerida ja ennast mõnusalt ning vabalt tunda. Igaks juhuks...
Kama on ilmselgelt alahinnatud ja -kasutatud toiduaine. Ta võib muu maailma jaoks olla küll täiesti arusaamatu kooslus, aga kui ikka oled korralik geneetiline eestlane, siis üht head kama ei asenda miski (millega mulle alati meenub mu ema väike fopaa, kui ta õhinal tutvustas Usbekist saabunud külalistele Eesti rahvustoite, need viisakate inimestena sõid vaikselt kannatades kama...
Poja aastaseks sünnipäevaks tuli teha tort, mis on elu esimese sünnipäeva vääriline 🙂 Vaadates Nami-nami foorumist, milliseid šedöövreid Eesti usinad emad oma koduköökides lastele sünnipäevaks valmistavad, oli mu esimene reaktsioon, et mul ei jää muud üle, kui leida osav ja hea käega kondiiter ning temalt üks tort tellida. Siis harjusin veidi mõttega ja kusagil kuklas...