Taaskord pean tegema kummarduse Sadamaturu suunas, kus nädala algusepoole läbi astudes täitsa kogemata komistasin kalaletis pakutava haugimarja otsa. Soolatud haugimarja ei olnud ma enam tea kui kaua saanud ja loomulikult tõin korraliku kotitäie ehk ca 300 gr haugimarja (siinkohal peatuksin veel hinnal- kogu see kotitäis maksis vaid 1.50!) endale koju. Meie selleaastasel EV aastapäeva pidulaual oli haugimari kindlalt kõigi lemmikamps. Haugimarja puhul tuleks veel teada seda, et merekala mari on ohutu, kuid jõekala mari tuleks igaks juhuks paari päeva jooksul sügavkülmas läbi külmutada (parasiitide oht). Edasi tometasin marjaga nii: kallasin kuuma vee (NB! mitte keeva, temperatuur peaks olema alla 80 C) marjale peale...
Piprahärjakene, kes väikese ime läbi minuni jõudis
See oli suvel Pärnus, kui taaskord jälle sattusin Jahtklubis seal juba aastaid menüüs oleva piprahärja võrku. Suviselt sumedal ja ebaeestilikult kuuma suvepäeva õhtul pimedas õues jõe ääres Jahtklubi esisel maitses see nii võrratult. Päris mitmel õhtul jalutasime sinna tagasi ja ainult seda piprahärga sööma. Piprahärg on lahutamate kaaslaste sibula ja soolakurgiga Koju naastes ja suvisest Pärnust õhates kirjutades põimisin muljete vahele ka hõike, et kas keegi ometi teaks selle piprahärja retsepti. Vahepeal proovisin ise mitmel moel – ühe Soome kokaraamatu põhjal kolmes erinevas alkoholis veisefileed marineerides ja laagerdades ning siis veel paaril eri moel. Mitte et need lõpptulemused oleksid halvad...
Mõnus suupiste Leedust – heeringas, seened ja sibul
Tõeliselt tore on omada sõpru, kelle juures käies tuled koju tagasi alati mõne hea ideega. Nii ka sel korral – rikkalikule ja ülimaitsvale suupistelauale oli ühe ampsuna sätitud must leib hapukoorega, millel tükk heeringat ning kaetud oli kogu leib praetud seente-sibula seguga. Pärit olevat see idee ja kooslus leedukate laualt. Läbilõige ampsust – leib, hapukoor, heeringas, sibul-seened Mõnus suupiste käepärastest algainetest Eelroa mõõtu suupiste komponendid kõlavad kokku ülihästi ning vaadates neid lihtsaid ja igati kättesaadavaid algaineid, tuleb ainult peopesaga vastu otsaesist laksata – miks me küll ise pole selle koosluse peale tulnud! Maitsed sobituvad just täpselt nii, et tekkiv kombinatsioon on 1+1=5 kategooriast. Valmistuskäik eeldab seda, et tuleb hakkida sibul...
Tordihooaeg
Olen suutnud sättida nii, et kogu pere meessoost esindus ehk neli meest on sündinud kõik veidi rohkem kui ühe kuu jooksul. Jaanuari keskpaigast veebruari 19. kuupäevani on üks lõputu sünnipäevade hooaeg, kus hommikune tort ja üleslaulmine hakkab lõpuks veidi rutiinseks muutuma. Asja positiivne pool on see, et tortide valmistamisel hakkab ajapikku teatav vilumus tekkima. Käed on kogu aeg värvilised niikuinii 🙂 Martsipanile maalimisest olen veidi täpsemalt kirjutanud SIIN. Esimene tort. Kasutasin Inglismaalt toodud toiduvärvi markereid ja ei jäänud väga tulemusega rahule. Tulemus jääb kuidagi üheplaaniline Siin läksin üle jälle vanadele headele martsipanivärvidele. 100% looduslik ja tulemus jääb soojem. Sünnipäevalapse...
Mehhiko avokaado-kanasupp. Turgutab, toidab ja hõrgutab
/prindi retsept/ See supp on otsekui proviisori poolt tervise turgutamiseks soovitatud. Talvisel päikesevaesel ajal, kui viiruseid igal pool ringi luusimas, on mitmest erinevast supertoiduainest valmis keedetud ja lisaks kõigele veel ääretult maitsev supp “must have” kategooriast. Supi võlu on ka tema lihtsuses – tõeline kingitus kõikidele töötavatele inimestele, kes õhtupoolikul kodus pannil soojendatud poolfabrikaate ei taha tarbida. Aega kulub umbes täpselt niipalju, kui potitäie puljongi soojendamiseks vaja on. Avokaado on, muide, äraütlemata mõnusa olemisega vili ka supi sees kasutamiseks. Praegu on poes müüdavad avokaadod hästi parajas küpsusastmes. Veidi tundlikku kompimist (koor peab olema juba kergelt vetruv, kuid laikudeta) ning kreemjas pähkline supervili on...
Mädarõikakreem – lemmik, mis sobib peaaegu kõigega
Alustan sellest, et minu sõprus mädarõikaga ei ole liiga pikk olnud. Hakkasin mädarõika mõnust aru saama alles mõni aasta tagasi ja nüüd aina imestan, kuidas ma enne hakkama sain. Liharoogadele täiesti asendamatu. Lisaks suudan seda pea kõikide soolaste toitude juurde sobitada. Olgu mainitud tõe huvides see, et mulle maitseb pigem kreemjas mahe mädarõigas ja seda meil tavalises poes kahjuks ei müüda. Tõin seda kas reisidelt (UK-st tulles oli alati mul kohvris paar purki horseradish cream’i) ja hiljem ka M&S toidupoest. Kuni ühel päeval saabus selgus ja arusaam, et tegelikult saab edukalt sobiva maitsega mädarõikakreemi ise ka valmistada. Peale seda valgushetke on meil kapis...
Krebsegaarden ja Barbarellah – maitsekunstnikud Taanist
Kahe postituse pealkirjas toodud arusaamatu nimetuse taha peidavad ennast kaks Taanist Kopenhaagenist pärit lähisugulast ehk siis restoran Krebsegaarden ja tema sõsar kokteilibaar Barbarellah. Maandusid taani toidu- ja joogisaadikud meie restoranis MEKK ning kõige selle taga oli missioon tutvustamaks taanipärast toitu ja jooki Taanilinnas elik Tallinnas. Seetõttu sai 9. veebruaril sammud MEKK restorani poole seatud, et lähemalt asjaga tutvust teha. Esmalt tegijatest. Carsten Korsnes – peakokk ehk mees, kes teeb kõiki töid oma restoranis Krebsegaardeni peakokk Carsten Korsnes esindab Eestis seni suhteliselt vähelevinud restoranipidamise viisi. Esmalt restorani kontseptsioon – restoran asub nimelt kunstigalerii kõrval ning nii restorani kujunduselemendid kui ka menüü moodustavad hetkel galeriis väljas oleva näitusega orgaanilise terviku. Teisisõnu kujundab...
Jäine juustukook nr 2 jõhvikate ja kondenspiimaga
Kõigepealt jagan oma rõõmu ja üllatust, mis mind tabas lugedes Perenaine.ee portaali poolt korraldatud toidublogide top’i. Ei oleks eales arvanud, et minu äsja aastaseks saanud toidupesa maandub nii kõrgel positsioonil ehk siis auhinnalisel 3. kohal. Kusjuures tahaksin rõhutada, et KÕIK loetletud toidublogid (lisaks veel hulgaliselt loetelust välja jäänud blogisid) on väga vahvad. Igaüks sümpaatselt isemoodi ehk peremehe/naise nägu ja kõik äärmiselt põnevad. Seega on täpne järjestus minu jaoks pigem suhteline näitaja ning omalt poolt tahaksin tunnustada kõiki tublisid toidumaastiku kündjaid ja kulinaarseid väljakutseid nautivaid toidublogardeid. Sellise hea uudise puhul kuluks hästi ära üks jahutav jõhvikane kook. Tegemist on SELLE jäise juustukoogi retsepti edasiarendusega ja kogu degusteerijate...
Sõir küüslaugu ja rohelise sibulaga viiruste ehmatamiseks
Olen viimasel ajal sõira kütkes. Enne kui üks ports otsa saab, on järgmine sõir juba nõrguma-tahenema pandud. Praegu, viiruste hooajal, on meie lemmik ohtra küüslaugu ja rohelise sibulaga sõir. Maitseb hästi värskelt ja samas aitab viirused eemale hoida. Turgutab parasjagu ka pealetükkivast kevadväsimusest. Olen katsetanud erinevate tootjate kohupiimasid ja tuleb tunnistada, et sõira iseloom varieerub üsna suurel määral. Lahja pakikohupiimaga on tulemuseks kuivem sõir, rasvasema ja vähem teralise kohupiimaga (nt Saidafarmi kohupiim) on tulemus jälle kreemjas ja pehme. Vahel naudin just sellist määritavat sõira, mis pigem toorjuustu kui juustu olemisega. Sõira pehmus sõtlub ka sellest, kui kaua teda hiljem marlis hoida...
Aasta täis
Täna, täpselt aasta tagasi tegin esimese sissekande oma blogisse. Esimene aasta on seega täis ja põhjust torti süüa nagu oleks. Tagantjärele tarkusena oleksin blogi esimeses sissekandes võinud kõigepealt veidi rääkida endast ja sellest, miks ma ikkagi otsustasin veebiruumi oma toitude, piltide ja isiklike tarkustega risustama hakata. Tegelikkuses ladusin üles kõik seni tehtud pildid koos retseptidega, aimamata sel hetkel isegi, millele ma kolm tilka verd olen andnud. Eks esialgu blogimaailma sisenedes oled nagu uus tüdruk klassis – veidi kohmetu, kohmakas ja tunduvalt püüdlikum kui olema peaks. Jälgid esialgu, kuidas asjad käivad ning kuidas teadjamad-targemad toimetavad. Ka see on üks esimese päeva...
Tallekeel koduküpsetatud leival. Oh seda õndsust!
Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et kogu selle järgneva õhkamise taga on kaks peamist süüdlast. Sadamaturg, kus pakutakse püsivalt tallkeelt ja Piret oma blogipostitusega, mis niitis mu täiesti jalust. Oma veidrast kirest keeleliste vastu olen pajatanud SIIN. Aga no kuulge! Mis on suur jurakas sea või veisekeel ühe mahlase, õrna tallekeele kõrval (ja siinkohal matan maha kõik süümekad ja ebamugavustunded, mis ka mind, tuleb tunnistada, hetkeks tabasid, kui nägin nende delikatesside suurust). Karmavõlaga riskides andsin oma kirgele järgi ja tõin kotitäie ehk poole kilo jagu tallekeeli turult ära. No kas ei niida jalust! Ega siin edasi mingit kosmoseteadust...
Scotch eggs
/prindi retsept/ Mingil veidral põhjusel on meil tekkinud traditsioon, et vanal heal Inglismaal kõndimas käies sööme vähemalt korra ka scotch egg’e. Ilma selleta ei ole reis täiuslik. Eesti keeles võiks ju öelda ka šoti munad nende kohta, aga see tundub kuidagi veider. Võib-olla on see minu kiiks, aga scotch egg jääb ikka scotch egg´iks. Tegemist on üsna traditsioonilise vana briti toiduga – toitev, lihane, rasvane, ebatervislik ja samas oma veidral moel ikkag väga maitsev. Eelkõige pubitoidu kategoorias. Tõenäoliselt on scotch egg eriti maitsev just siis, kui mitte liiga sageli neist toituda. Oletatakse, et scotch egg on tegelikult hoopis brittide poolt mogulitelt üle võetud teatud koftaliik. On kuidas...