Esmalt alustaksin sellest, et ma mõneti olen muutunud põhimõtteliseks igasugu mugavus- ja ise-ka-enam-ei-tea-mida-tahta vidinate vastaseks. Munakeetjad ja banaaninagid on minu meelest naeruväärsed. Vabandust, kui kellegi veendumusi riivasin, aga no tegelikult elab inimkond üsna kvaliteetselt ka ilma nende nimetatud vidinateta. Ja ikka leidub keegi tubli turunduaja (sic! ka minu professioon), kes sulle mingi vidina ühel hetkel väljakannatamatult...
Möödunud nädalavahetusel oli käes SEE magusvalus aeg, kui kuude kaupa varjusurmas püsinud loodus on justkui tärkamise, ärkamise, õitsemise ja puhkemise joovastuses veidi hullunud. Kõike on nii palju, kõik on nii lõhnav, roheline, õitsev ja külluslik, et kohati hakkab veidi valus. See on ju vaid korraks. Pikad pimedad ja külmad kuud lõputut ootamist, et siis kiirendatud korras...
Ei väsi ülistamast seda kevadist aega, kus esimene värske oma võimsa tulemisega meie toidulaua rohe-roheliseks ja tervislikkusest pakatavaks muudab. Spargel on kindla peale üks selline tulija, mida kevadel ei tohiks toidulauale sättimata jätta. Delikaatne, värske, tervislik ja elegantne nagu see roheline krõmpsuv mahlane vars just on. Sparglivalmistamise lihtsatest moodustest kirjutasin SIIN posituses ning ka maikuine...
Sel pühapäeval ees ootav emadepäev on selline päev, kus sobiks lauale panna midagi isevalmistatut. Eriti armas, kui meistri käed on olnud pisikesed, ümmargused, veidi kohmakad, aga tegemisrõõmust tegusad. Olen ikka jõudumöödi oma lapsi proovinud kööki tegustema ahvatleda. Ilmselgelt tuleb välja, kes lastest ise ka kokkamispisikust veidi nakatunud on ja kes esimesel võimalusel jalga laseb. Ja...
Brownie´d on ühed mõnusad suutäied. Kleepuvad, nätsked, rikkalikud ja natuke patuse alatooniga. Mõnusad. Veidike sõltuvust tekitavad, aga heas mõttes. See pähklijahuga ja tumeda šokolaadiga brownie on küll pisut patune, kuid oluliselt vähem, kui suvaline valge jahuga saiake või keemialaborit meenutava koostisega poest ostetud kõlava nimega koogitükike. Seda retsepti ärgitas mind proovima just jahu puudumine või...
Lihavõtted on vana ja religioosse taustaga püha. Kaks sellist piiriülest väga suurt püha tegelikult ju vaid ongi -jõulud ja lihavõtted. Lihavõtete tähendus on tänapäeval siiski tahaplaanile jäänud, küll aga kasutatakse nende pühade ajal palju sümboolseid märke. Munad ja munavärvimine. Sümboliseerimas uue elu algust ja uuestisündi. Jänkud. Viimatinimetatud ka uue elu alguse sümboliks, teate isegi, miks...
Hetkel olen mässitud lootusetult avokaado võrku. Kui kodus on alla kolme avokaadovilja, on paanika garanteeritud. Kõige suurem väljakutse on vilju õiges järjekorras kasutusele võtta, et ikka kõige küpsemad söögiks, enne kui nad pruuniks tõmbuvad ja järelküpsemist vajavad viljad ootele, kuni küpsusaste kasutuskõlbulik. Seni, tuleb tunnistada, on suurem osa avokaadosid ikka pigem soolase toiduna kasutamist leidnud....
Mõned ideed on vahel nii piinlikult lihtsad, et neile otsa komistades ei suuda õhku ära ahmida, miks ise seni selle peale ei ole tulnud. See, siintoodud vanillijäätis kakaoküpsiste vahel, on üks neist geniaalselt lihtsatest ning lihtsalt geniaalsetest ideedest. Vähemalt minu jaoks küll. Omal ajal nimetati selliseid jäätiseid, kus vahvli vahel oli plombiir või koorejäätis brikettideks....
Nüüd on siis see käes! Toidublogi pidamine on avanud mulle niipalju uksi ja pakkunud viimastel aastel hulganiselt ka toredat tööd ning eneseteostust. Vahvat toiduteemalist tööd ja eneseväljendust on tekkinud juba sel määral, et sel aastal unustasin oma armsa blogi sünnipäeva sootuks. 9. veebruaril kolm aastat tagasi tegin nimelt oma esimese sissekande siiasamasse blogisse. Andke andeks,...
Mõned asjad on loodud selleks, et tulla ja jääda. Quiche Lorraine ehk eestistatuna lahtine singipirukas on üks neist, mis võlub oma lihtsuse ja veatult toimiva kooslusega. Kellele meenub kesklinna kohvikus salatipadja juurde serveeritud pirukasektor, on tõele üsna lähedal, kuid samas ka kaugel. Selle toidu juured ulatuvad 16. sajandisse Prantsusmaale Lorraine’i maakonda ning see ei olnud...
Mõned toidud on armsalt turvalised ja tuttavad. Valmistades kohupiimpontšikuid, võid olla kindel, et ikka leidub keegi, kellel tekib äratundmisrõõm. Seesama tuttav lõhn… seesama tuttav maitse…. seesama oht, et natuke saab üle söödud ja pärast on veidi paha olla. Järgmine kord kordub kõik see sama vääramatu jõuga. Tegelikult on vahva, et mingid maitsed, lõhnad ja rituaalid...
See Sybili kleepuv apelsinikook kleepus minu mõtetesse täpselt sel hetkel, kui teda esimest korda nägin. Lõpuks sai hingel pakitsev kihelus väljundi ja täna rändas minu ahju (ning loomulikult hiljem ahjust välja) seesama Kašmiiri tšilli ja viinaga patuselt kleepuv hõrk apelsinikook. Pean küll tõe huvides märkima, et kohalikust kaubandusest, täpsemalt Piprapoest, sai Kašmiiri tšilli asenduseks võetud...