Kui ühel päeval Stockmanni kalaletti silmitsema jäin, siis olid seal olemas kohapõsed ja see oli kõik päriselt, mitte unes. Kohapõsed, mõtelge! Kahjuks ei taibanud küsida, kas tegemist oli ühekordse õnnega või tasub mõnel päeval jälle kohapõske jahtima minna. Kohapõsk lihtsalt nii superlahe algaine, et karbitäie mina koheselt sealt poest ka ära tõin. Esialgu ilma põhjalikuma...
Esmalt pean tunnistama, et mina ei ole mitte erapooletu ühe korraliku värske suitsuräime suhtes. Korralik ja värske ei ole kindlasti see supermarketi penoplastist alusele kile alla pakendatud krimpsus kuivanud miniatuurne suitsuräim, mida minu käsi ei tõuse ostma kohe üldsegi mitte. Samas, kui satun kuldsetele prisketele läikivatele suitsuräimedele (nagu juhtus viimase Keskturu retke ajal) ei jäta...
Mõeldes kohukestele, kangastub esmalt ikka see Onu Raivo joonistatud kiisuga omaaegne pirakas (võrreldes praegustega) kohuke, mis oli paras defitsiit ja Pärnu lapsena sain seda üsna harva. Kui keegi Tallinnas käies kaasa tõi, oli pidu missugune. Tundus, et šokolaad puruneb hammustades vastupandamatult kõlava krõmpsatusega ja rikkalik täidis kleepub mõnusa patususega hammaste külge. Oi mulle meeldisid need...
Tegelikult kippusin selle koogi nime juures ikka mõnd õndsusele või ahvatlusele viitavad emotsionaalset terminit lisama, aga sain endast võitu, jäin asjalikuks postituse pealkirjastamisel ja kirjeldan seda intrigeerivat ja erakordselt maitsvat kooki allpool. Esmalt pean tunnistama, et alati, kui kohtan mõnd väga teistlaadset kooslust retseptides, käivitub minus uudishimu ja vajadus järele katsetada. Mitte iga kord ei...
Selline mõnus möginakategooriasse kuuluva peeditoit jäi mulle silma 1955.aasta “Raamat maitsvast ja tervislikust toidust” lehekülgedelt, kus vastukaaluks eelmise vabariigi aegsetele retseptiraamatutele toodi “maale” kamaluga vennasrahvaste toite. Läänepoolse päritolu toidud kadusid meie kokaraamatutest kui võluväel aastateks. Peedi- ja baklažaaniikraa ning muna ja majoneesiga kuumsuitsuskumbria – üsna slaavipärase mõjutusega eelroad Aga eks igas asjas on nii halvad...
Üks lihtne ja imeliselt maitsev põhjalikult šokolaadine kook. Rikkalikule šokolaadile sobivad seltsiliseks imehästi veidi vindised ploomid.Kook oma iseloomult on mahlane ja patuselt šokolaadine. Üleküpsetada seda kooki ei tasu, võluv on just poolküpsenud sisu, milles mahlane suussulav šokolaad ja ploomid kauni duo moodustavad. Algses retseptis on selle desserdi nimeks Drunken Damson Dessert, kus kasutatakse džinnis maitsestunud...
On kaks aegumatut klassikut tordipulbrit, mis on riigikordade vaheldumisele ja turumajandusliku kaubakülluse pealetungile vankumatult vastu pidanud. Need on vanad head tuttavad Juubeli ja Erika. Esimene kogunud kuulsust kihilise kohupiimakoogi koostises ja teise puhul on saanud ajalooks kohupiima kirsikook. Mõnusad mõlemad. Erikale on aga võimalik väikeste lisanditega kaunis jõulurüü anda. Tegelikult on see pehme piparkook lihtsaimast...
Minu selle hooaja üks suurimaid boonuseid on minu töö. Nimelt töö Kanal2 kokasaates Lusikas. Kes vähegi aimab, mida tähendab kokkamiskiiksuga inimesele näiteks Tammuri talu köögis kokkamine või Angelica Uudeküll’iga koos toiduvalmistamine, see saab aru. Oleks vaid kõik tööd nii innustavad! Ideid ja inspiratsiooni korjan küll igast saatest ning emotsionaalne laeng peale iga salvestuspäeva on kirjeldamatu....
Esmalt olgu kogu selle postituse idee autor välja toodud: nimelt näppasin kõrvitsakastme nipi Toiduakadeemia peakokalt Tarvo Kullamalt. Lobasuu, nagu ma olen, ei suutnud kiusatusele vastu seista ning riputasin geniaalselt lihtsa idee kohe ka blogisse. Retseptiks seda nippi nimetada on muidugi ilmselge liialdus, sest tegelikult moodustub väga mõnus kõrvitsakaste kõige tavalisemast kõrvitsasalati püreerimisest. Sellest samast tuttavast...
Vahel tahaks midagi lihtsat. Just sellist õunakooki, mida omal ajal tehti. Kodust mahlast kooki, kus keeksisele tainale olid paksu kihina laotud viilutatud õunad ning peale puistatud ohtralt kaneeli ja mis maitses oivaliselt soojana ning koos klaasi värske piimaga. Täpselt sellise lihtsa õunakoogi isu tabas mind, kui kahes venekeelses ajakirjas kohtasin üht ja sama retsepti kus...
Oma plikapõlves olin ma millegipärast veendunud, et ilusad tüdrukud (ikka need, kes ka poistele meeldivad) söövad ainult saia, maasikaid ja – no äärmisel juhul – vahel ka makarone hakklihaga või pakisuppi. Nii vähemalt näitasid minu luureandmed. Seda tunnet süvendas veel kõigile tuntud lauluke sellest, kuidas tüdrukud on tehtud suhkrust ja jahust ja maasikavahust. Mitte skumbriast...
Marineeritud mahedad-magusad sibulad on ideaalne kaaslane paljudele toitudele. Marinaad taandab sibula tugevat maitset ning tulemuseks on krõmpsuv sibularatas, mida võib soovi korral ka niisama ilma lisandita krõmpsutada. Kindlasti sobib marineeritud sibul hästi ka salatitesse ja liha ning kala kõrvale. 1 suur salatisibul õhukeste ratastena või 2-3 tavalist sibulat (ca 500 grammi) 2 dl muscovado suhkrut...