Ei tea, kas hilissügisene veidi nukker aeg soodustab tagasivaatelisi nostalgilisi hetki või oleme lihtsalt oma uue vaimustuses piisavalt pikalt ühes suunas liikunud, et aeg on saanud küpseks üle õla vaadata, mida head meist maha on jäänud. Või on kõiges süüdi ENSV seriaal. Igal juhul olen täheldanud, et lapsepõlve maitsed ja mälestused on muutunud päevakajalisemaks kui varem. Sellised tuttavad-turvalised toidud sealhulgas. Nii mitmedki toidublogijad on samal lainel. Esimestena meenuvad Liina, Mari-Liis ja Nami-namigi FB toidupostitused on olnud hiljuti nostalgiatoitude lainel. Algas kõik sellest, et läbisime Teeninduskoolis (jah, otsustasin toiduvalmistamises veidi süsteemsema teadmise omandada) liha teemat. Ja kõik need biifseegid, koore- ja sibulaklopsid, böfstrooganovid ja strooganovid,...
Juustubanitsa ehk häbematult hea juustune pirukas
See juustune banitsa on tõeline hõrgutis. Päritolumaa Bulgaaria, kohustuslikud komponendid muna, juust ja filotainas. Täidist võib kombineerida veel spinati, kõrvitsa jm meelepärasega. Kujutle ette filotaina paberõhukest krõbedust koos fetajuustu rikkaliku kreemja olemusega ning kollase Gouda-juustu täidlase maitsega, mis kõik krõbedaks küpsenud ja kokku sulanenud… Tõenäoliselt jääb ettekujutus päris banitsa haledaks varjuks ja tõelise naudingu saamiseks tuleks üks juustuse piruka tegu ette võtta. Juustubanitsa tegu ei ole keeruline ega ka aeganõudev. Vaja läheb: 10-15 lehte filotainast* 500 gr fetajuustu 100 gr hapukoort 200 gr Gouda vm kollast tugevamaitselist juustu 7 muna veidi piima 100 gr võid õli veel mõni nädal tagasi oli võimalik Solarise keskusest soetada filotainast hinnaga...
Chilli con carne tibakese šokolaadiga
Chilli con carne (tõlkes hisp. keelest chilli lihaga vrs chilli sin carne – chilli lihata) on üks hästi mugav toit. Minul on ta kasutusel siis, kui on vaja üht lollikindlat rooga, mis sobiks kogu perele. Kombineerida võib seda erinevate lisanditega – allpool toodud toidu üks õigeid variante oleks riisiga (võid lisada kõige peale ka hapukooremütsikese), samas armastab üks lastest seda kartuliga ja soovi korral saab chillit tortilla sisse keerata, juustuga kombineerida, tacodega dippida jne. Lisatud šokolaad muudab kogu toidu eriti mõnusaks – maitse on küll vaivu aimatav, kuid ülejäänud maitsekomponendid lähevad selle lisandiga ilusti paika. Vaja läheb: 1 hakitud sibul 1...
Popcorn ja head filmid
Midagi pikkadeks pimedadeks talveõhtuteks, kui meeleolu ülevalhoidmiseks sobilik mängima panna hea emotsiooniga film. Ja koduse kino juurde sobib omatehtud popcorn. Kes ise seni popcorni valmis popsutanud ei ole, siis infoks, et see on häbematult lihtne. Ja pärast tunne nagu tõelisel mustkunstnikul – võtad väikese peotäie maisiterasid ja pärast kauss kuhjaga toitu täis. Vaja läheb 1 dl maisiterasid (tavaliselt müüakse kartulikrõpsude ja valmis popcornidega samal riiulil), NB! kindlalt suletava kaanega ja vähemalt 3-liitrine pott, veidi toiduõli, veidi meresoola ja veidi riiivitud parmesani. Kohustuslikud komponendid on veel hea seltskond ja hea(d) film(id). Popcorn ja kullafondi filmid Kuumuta potipõhjas õli, kuni see hakkab suitsema....
Tagine lambaliha ja kuivatatud puuviljadega. Soojendav toit talvehooajaks
Tagine või ka tajine (hääldus umbes nagu tadžiin) on eesti mõistes ühepajatoit Põhja-Aafrikast. Levinuimad on Maroko, Tuneesia ja Liibüa päritolu variatsioonid tagine’i teemadel. Koostisained varieeruvad kanast lambani, samamoodi on koostisosasid teraviljadest (riis, bulgur, cous-cous) kõikvõimalike köögi- ja puuviljadeni. Toidu muudab tagine’iks esmalt pikk valmismisaeg ahjus haududes ning teisalt ka spetsiaalne (tavaliselt koonusekujulise) kaanega pott, mis aitab kuumal õhul küpsemise ajal potis ringelda. Kindel võib olla, et selline küpsetusmeetod on ideaalne mõnusate tummiste, läbihaudunud pajaroogade valmistamiseks. Liha muutub pika haudumisaja peale kastmes läbiküpsenuks ning pehmeks mahlaseks. Selle, Maroko päritolu tagine’i puhul moodustub kokkukeenud kastme koostisosadest magus, vürtsikas, paks ja tõeliselt soojendav kooslus. Kastmes olnud datlid...
Siga ninast sabani. Neljas päev. Nüüd läks juba raskeks
Etteruttavalt tuleb tõdeda, et niiiiii kurguni täis tunnet nagu neljanda päeva õhtul, ei ole ma väga ammu kogenud. Buliimiline käitumine ei näinudki enam nii mõistusevastasena (see kirg siis näppe liiga sügavale suhu toppida). Suur kogus maitsvat ja vahel ka mitte eriti maitsvat sealiha, mis ennast minu sisemusse oli peitnud, sai katsumuseks omaette. Rahustuseks võin öelda, et olen nüüdseks taastunud. Katastroofilist kaalutõusu ka ei kaasnenud. Muljed on settinud ja tegelikult oli see sealihamaraton väga-väga vahva kogemus. Siinkohal ka väike pildiline tõestus, et sealihaga hullasid täitsa päris inimesed ja ei muutunud me üüratu koguse sealiha tarbimise peale sugugi lihavateks, näost punetavateks ja leemendavateks astmaatiliselt...
Siga ninast sabani. Kolmas päev. Sea selgroog saab murtud.
Esimesest ja teistest sealihasöömisele pühendatud päevast eraldas meid nädalavahetus. Veidi taastumist, naiskonna omavahelist muljetamist, kuidas keegi paastus (eriti hinda tõusid peet ja erinevad värsked mahlad. Veega lahjendatuna). Raport kehakaalu kohta näitas pigem seda, et kummiga pükse esialgu veel soeatama ei pea. Imelikul moel ei tekitanud kaalunumber kelleski ahastust, kuigi neil päevadel ära söödud sealihakogus oli paljude jaoks vähemalt poole aasta sealihanorm. Ju siis peab Atkinsoni dieedis mingi tõetera olema – söö liha seni kuni süda läigib ja pelgalt mõte lihale tekitab judinaid, ja kaal muudkui langeb. Millise meetodiga lihasööjad mehed endale õllekõhtusid ette söövad…? Või oli probleem liiga väheses õlles,...
Sooja saia, mõtelge. Kaneenirullid ja kohupiimakorbid
Kui kodus on toatäis mehi-poegi, siis tuleb vahel üks suurem saiategu ette võtta. Et majas oleks sooja saia lõhn ja mehepoegadele jääks meelde, kuidas lõhnas kodu kui ema saia tegi 🙂 Tuleb tunnistada, et peale tubli köögiabilise majja toomist olen ka ise pärmitaina osas oluliselt leebunud. Ei meeldinud mulle see kättpidi tainas sõtkumine ja kleepuvas massis mätserdades kannatlikkuse säilitamine. Nüüd on asi lihtne, mõõdan vajalikud ained kannu sisse, lülitan nupust ja tainas muudkui valmib. Ilus ja läikiv, lööb kausi küljest lahti ja kõik nagu peab. Tee milliseid saiu aga tahad! Põhitaina retsept on järgmine: 2,5 dl käesooja piima 1 pakk kuivpärmi...
Iraani granaatõunasupp ürtide ja lambalihaga
Kuidas kirjeldada midagi senikogematut, mille kohta kogemuslikud märksõnad otseselt puuduvad? Umbes sellise küsimuste tõstatas minus granaatõunasupp, mille retsept päris Marsha Mehrani täpselt sama nimega raamatust (“Granaatõunasupp”). Maitsekooslusesse listatud kõikide ainete maitseid justkui tead, aga tekkiv kooslus on midagi 1+1=5 valdkonnast. Selle kõigega tahan ma öelda, et tegemist on (minu maitse järgi) väga maitsva supiga, üllatusliku kooslusega, millel nüüdsest alates on pesa minu maitsemeeltes reserveeritud. Hästi ürdine, tunda on nii koriandrit kui münti, maitsebuketti lisanduvad tuntavalt nii riis kui lambaliha, tunda on ka granaatõuna hapusust…. Üldiselt ei ole see kirjeldatav, vaid kogetav. Koriandri fänniklubisse kuuluvatele kodanikele peaks see supp kindlasti meeldima, sest koriandrikogus on taaskord aukartustäratav...
Ikka sööme siga. Teine päev neljast.
Seateemaliste toitude maratoni sissejuhatusest võib lugeda SIIT. Juhul, kui kellelgi peaks arusaamatuks jääma, miks on vaja ühe päeva jooksul läbi käia 5 toidukohta ja nokitseda tublisti rohkem kui kümne sealihatoidu kallal. Menüü mitmekesisus ei olnud noil päevil märksõnaks. Aga asja juurde. Järgmine “Siga ninast sabani” aktsiooni päev algas meil restoranis NERO. Peakokk Andrus Laaniste on tuntud eelkõige kui eksperimentaalkokk ulmeliselt uperpallitavate kulinaarsete ideedega, rutiinivabade katsetustega kuni molekulaargastronoomiani välja. Kindlasti üks mängulisem ja uuele avatuim kokkade seas. Eelroaks oli peakokk valmistanud tugevate Jaapani mõjutustega eesti sea ehk teisisõnu seakamara rulaadi hooaja köögiviljadest magushapu kastmega salatipadjal, lisaks veel kruubid ning peedi-kirsiaioli ja...
Kuidas me sea ninast sabani ära sõime. Esimene päev neljast
Hoiatan, et järgnemas on pikk ja emotsioonidest tulvil ning loodetavasti ka laiemale publikule huvitavat informatsiooni pakkuv postitus neljas osas. Kõik siin toodud hinnangud tuginevad minu subjektiivsetel arvamustel. Sealiha teemalise postituse põhjuseks on see, et minul (nagu ka mõnel teisel toidublogijal ehk Piretil, Mari-Liisil, Liinal ja Aedal) oli õnn ja au osaleda Eesti Maitsete poolt korraldatava aktsiooni “Siga ninast sabani” žürii töös. Kogu tänuväärse ettevõtmise eesmärgiks on vana hea eestimaise sealiha söömise traditsiooni (taas)tutvustamine ning sealiha kui meile tuttava ja omase tooraine erinevate kasutusvõimaluste laiendamine. Žürii töö seisnes selles, et külastasime neljal päeval 19 erinevat Tallinna restorani ja maitsesime peakokkade poolt valmistatud erinevaid sealiharoogasid. NB! Hea uudis on see, et kõik...
Limoncello toorjuustu kook
Selle koogi pühendan Veinisõbrale ja Kaidile, kes olen juba mõnda aega oma veiniemaks tituleerinud. Kaidi juurest saab alati väga häid ja väärt veine ning Veinisõbra hubasest poekesest leiab ka palju põnevat ja uut. Kindlasti tasuvad äraproovimist Veinisõbra Gruusia veinid – kellel veel oli eelarvamusi “grusiinlaste” kohta, siis uue ajastu Mukuzani, Saperavi ja Kinzmarauli lükkavad need kahtlusekübemed ümber. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Ka Limoncello ehk Lõuna-Itaalia päritolu sidruniliköör on Veinisõbra valikus olemas. Limoncello on väga mõnus ka niisama hea toidukorra lõpetamiseks limpsida, aga minu kapis on alati ka üks pudel toidu sees-peal kasutamiseks. Intensiivne puhas sidrunine magushapu kooslus on kui...