Nädal enne Eesti Vabariigi aastapäeva on paras hetk rääkida millestki nii ürgeestilikust, nagu seda on rukkileib. Ühest küljest nii tavaline ja argine. Teisalt nii eriline ja meile ainuomane. Juba klišeeks on muutunud lood sellest, kuidas Eestist kaugel elades on kõige suurem igatsus just meie musta rukkileiva järele. Ju siis on meie geneetilisse koodi sisse programmeeritud vajadus vahel haugata suutäis korralikku musta leiba. Rukkileiba hakkasin ise küpsetama umbes neli aastat tagasi. Nüüd olen järjepidevalt iga nädal ühe leivateo ette võtnud. Pean küll tunnistama, et leiva hingeelust arusaamine võttis ikka mitmeid-mitmeid kuid aega. Võrreldes maadlustega pärmitainaga (millega mässasin ka omal ajal vahelduva...
Jiaozi, Gaau Ji, Pot Stickers või potikleeps sealihatäidisega
Taina sisse keeratud täidis on ühel või teisel moel levinud pea üle kogu ilma. Metoodikad ja maitsed varieeruvad, aga põhiline idee – täidis keeratud taina sisse – on erakordselt elujõuline toit. Ei ole siin erandiks ka Hiinas väga väga populaarne Jiaozi (või ka Gaau Ji). Vastavalt valmistusviisile on taoline toit levinud ka Pot Stickersi ning Nami-Nami Pille kaudu eestindatuna meil siis potikleepsude nime all. Pot Stickersi ja Jiaozi valmistamine erineb selle poolest, et Jiaouzi aurutatakse või keedetakse, Pot Stickers või potikleeps esmalt praetakse ja siis aurutatakse. Jiaozi tundub esmapilgul üsna sarnane toit olevat wontonitega, kuid erinevus seisneb selles, et Jiaozi...
Sõbrapäevaks sobiv. Trühvlid karamellikastme, tumeda šokolaadi ja maapähklivõiga
Kohe-kohe on saabumas sõbrapäeva roosakaslääge magusvahune hooaeg. 14. veebruaril on heaks tooniks mattuda roosakasse uttu, kinkida üksteisele nunnusid mõmmisid ning toituda peamiselt läägetest vahustest toitudest. Et asi päris käest ei läheks, võib vahelduseks midagi “koredamat” ka kinkida või läägeks kippuvatele olekule tahedamat suutäit peale haugata. Kui nüüd just tahedamaks võib nimetada maapähkliga, tumeda šokolaadiga ja karamellikastmega tehtud trühvleid. Olgu nagu on, aga see kirjeldatud kooslus on tõsiselt nauditav. Mõru šokolaad, krõmpsuv soolakas maapähkel ja külluslik karamell. Kõik naudingute nüansid ühes trühvlis. Võtad ühe suutäie, suled silmad ja mõmised mõnust. Isegi minusugune kehv magusasõber jäi selle koosluse lõksu. Selline väike isetehtud...
Kooslus, mille peale võib alati kindel olla. Kitsejuust ja viigimari. Seekord pirukana
On kooslusi, mis toimivad alati. Aastaajast, meeleolust ja kõikvõimalikest välisteguritest hoolimata. Selle kohta ütleb inglikeelne keeleruum “match made in heaven”, millele on raske leida väärilist eestikeelset vastet. Liidud, mis sõlmitud teavas. Taevalikud kombinatsioonid. No ei kõla…. 🙂 Üks nimetatud tiitlit vääriv kombinatsiooni on minu jaoks juba aastaid olnud juust ja viigimari. Eelkõige armastan viigimarja – kas siis kuivatatuna, värskena ja meega ülekallatuna või ka moosina – kitsejuustutoitude juurde sobitada. Samas suudab viigimari imelisi kombinatsioone moodustada ka brie- ja camembert juustuga ning ka sinihallitusjuustuga. Tegelikult pea iga juustuga. Ei oskagi mõelda välja juustu, mille juurde viigimari EI sobiks. Inspireerituna kirjeldatud kooslusest...
40 küüslauguküünt, 4 sibulat ja üks imeline siidine supp
Talv on kahtlemata soojade ja tummiste suppide aeg. Ei ole midagi mõnusamat, kui veidi läbikülmununa õuest tulles süüa üks tubli taldrikutäis mõnusalt soojendavat suppi. Pärast on kohe tummine ja tugev tunne. Viimase aja üks lemmiksuppe on meil kodus olnud püreesupp, mille selgroo moodustavad korralik kogus ehk 40 küüslauguküünt, millele sekundeerib sibul. Kreemisust lisab koor ja juust, maitsenüansse võimendavad ürtidest tüümian ja rosmariin. Tulemuseks on supermaitsev supp. Veidi magus, kreemine ja tõenäoliselt ka tõsine tervisesõber. Nagu mainitud, on selle supi juures põhitegijateks küüslaugud. Pool küüslaugukogusest tuleb ahjus eelnevalt röstida. Kes kunagi mekkinud ahjus magusaks küpsenud küüslauku, see teab, millisest hõrgutisest jutt....
Vitamiinilaks ehk salat värsketest tsitruselistest, granaatõunaseemnetest ja pistaatsiapähklitest
Kärekülm ilm sai jaanuarikuuga otsa, asemele astus tuisune veebruar ning tänase päeva ilmaprognoos rääkis hoopis kergest külmast vihmast. Mingi uus jäle tegija! Brrrr…. Õues käies kogunes see kerge külm vihm jopele ning külmus seal, nii et tuppa tulles olin kui klaaspärlitega kaetud mütakas. Kõlab ehk veel ilusalt, aga tegelikkuses oli see märg, külm ja ebamäärane vihma-lume-rahe segu krae vahel kõike muud kui romantiline. Ei tea, kuidas teistel, aga minu jaoks on pikk talv ikkagi ellujäämiskursus. Ei ole ei energiat ega ka jõudu lõputult külma aega endale meelepäraseks mõelda. Suurema osa ajast on mul lihtsalt kohutavalt külm (tõenäoseliselt olen Liivimaa suurim...
India kanakarri ehk Murgh kari. Mõnus tuisutusa peletaja. Natuke üldisemat juttu India köögist lisaks.
Jaanuarikuises Oma Maitse ajakirjas kirjutasin veidi põhjalikumalt Aasia erinevate köökide eripäradest. Lugejate tagasiside põhjal tundus, et üheks lemmikuks Aasia toitude valikus sai seesama India kanakarri ehk Murgh kari. India köögiga kipub olema see, et kes seda armastab, see armastab jäägitult ning samas tean inimesi, kellele sellised pealtnäha sarnased “soustid” ehk karrid ei meeldi kohe üldse. Mina kuulun küll selgelt esimesse gruppi, kusjuures eriti mõnusad on soojade vürtsidega karrid just tänasele sarnastel tuisustel talvepäevadel. India märksõnadeks on karrid. Karri siis just selles mõistes, et kokku on keedetud erinevate vürtsidega kaste, mis võib olla nii köögiviljadest, munast, kalast või lihast. Pealtnäha koosneb...
Head Uut Hiina Hobuse Aastat! Hiina toidust üks lemmik ehk Gong Bao kana ka
Kuna täna on algamas Hiina uus aasta ning hiinlaste jaoks on see üks suuremaid pühasid üldse, siis oleks vahva tulihobuse aasta saabumist tähistada ka meil. Hobuse aasta üldiseks kirjeldamiseks võib välja tuua, et hobune on hiinlaste jaoks lõputu enesetäiustamise, energilisuse, sooja südame, intelligentsuse ja erinevate võimete sümboliks. Hiina on põnev koht, kus iidne kultuur ja traditsioonid saavad kokku suurlinnastumise, ülerahvastumisest põhjustatud vaesuse, räpakuse ja suurrahvaliku ignorantsusega. Hiina reisimuljeid võid lugeda SIIT ja SIIT Valikut blogis olevaid Hiina toite leiad aga SIIT. Aastaalguse Oma Maitse ajakirjas kirjutasin veidi lahti erinevate Aasia köökide eripära. Nüüd on hea tuua siia lõik Hiina köögist...
Hapukurgisupp rassolnik. Teenimatult unustatud klassik
Esmalt pean tunnistama, et rassolniku teemasse süvenemise tõuke andis ajakiri Oma Maitse, mille jaanuarinumbri jaoks rassolniku erinevaid variante veidi põhjalikumalt uurisin. Rassolnik on tegelikult üks lemmiktoite olnud juba ammu, kuid mingil põhjusel ei ole sattunud seda mõnusalt hapukat suppi liiga sageli tegema. Blogiski on vaid üks rassolnik ehk seenerassolnik. Seekord sai läbi proovitud kaks rassolnikut: Leningradi või siis uuema nimega Peterburi rassolnik ja roheline rassolnik, mis üllatas oma koostisosadega (spinat, hapuoblikas, seller). Rassolnikute maailm osutus teemat uurides ootamatult vaheldusrikkaks ning selle supi ainuke kohustuslik element ongi soolakurk. Seni arvasin, et ka kruubid peaksid ühes rassolnikus olema. Muus osas varieeruvad rassolnikud...
Kõrvitsarisoto. Mõned on tulnud, et jääda
Kõrvitsarisoto kiitmiseks tuleb sõnadest puudus. Päikesekollane rikkalik taldrikutäis soojendab südant ja täidab kõhtu. Kui tavapäraselt kaasneb noa kõrvitsasse löömisega sügav ohe ja mõttekriis (sest meie näiteks kõrvitsasalati sõbrad ei ole), siis risoto ja kõrvitsasupp aitavad muidu peavalu tekitanud probleemist tõeliselt nauditavad söömaaajad teha. Olgu kõrvitsasupp siis SELLINE klassikaline ja minu jaoks täiesti kohustusliku ingveriga või SELLINE imemaitsev kookospiimaga variant. Aga risoto on klass omaette. Kõrvitsa eest pean tegema sügava kummarduse ja ütlema tänusõnad Siljale, kelle kaudu minu juurde kaks eriti armast kuldkollast sügisandi jõudsid. Parmesani juustuga ei maksa risotot valmistades koonerdada. Mida kreemisem risoto jääb, seda mõnusam ta on. Samas...
Heeringamarja suupisted wakame vetikaga
Suupisted on üks mõnus toiduliik. Vahel on nii mõnus nokitseda värvilisi ampsusid ühte, teist ja kolmandat sorti. Hea õhtu käivitaja enne, kui põhiroogadega välja tulla. Üheks viimase aja lemmikuks on saanud heeringamarja suupisted wakame vetikaga. Imelihtne, taskukohane ja samas pea 100%-liselt vauu-efekti põhjustav. Seda siis nende seas, kes sellist suupistet ja kooslust enne ei ole saanud. Lühidalt, heeringamarja usku olen ma levitanud nüüd juba kümnete inimeste seas ja loodan, et meie ühisel toel see mõnus toode nüüd ja alati meil ka müügis oleks. Selle suupiste valmistamiseks ei ole vaja üldse mingit märkimisväärset pingutust. Heeringamarja on üldiselt väga hästi juba saada...
Kihnu saiast, nostalgiast ja leidmisrõõmust
Seda postitust kirjutama hakates hoiatan kohe ette, et asjalikult ja erapooletult ma selle postitusega kardetavasti maha ei saa. Tegemist on Kihnu saiaga, mis oma kohevuselt ja krõbeduselt on klass omaette ja mis meenutab mulle kõige enam seda saia, mida omal ajal küpsetas minu vanaema Mamma. Mamma juurde sai mindud tavaliselt reede õhtul poole neljase bussiga, siis tuli poolteist kilomeetrit metsa äärt mööda sammuda ja olidki kohal. Üsna kindel võis olla selle peale, et laual olid nii Mamma sepik (vanaema kasutas mitte valget, vaid sepikujahu) ja Mamma võirullid. Need on hetked ja toidud, mis on tagantjärele omandanud minu jaoks tähenduse, mida...