Vahetevahel, kui mul parasjagu on küllalt saanud tänapäevastest värvilistest hoolikalt disainitud ja kauneid pilte pungil meeleolu loovatest kokaraamatutest, haaran kätte vanad ja armsad kokakad. Just needsamad, kust sageli olid pärit minu esimesed katsetused kokkamise-küpsetamise vallas. Raamatud ise on parajalt kapsaks kulunud, kuid üliasjalikku sisu ei kahjusta see tõsisasi küll vähimalgi määral. Ikka kolm kuni kuus retsepti ühel lehel. Ei tulnud keegi selle peale, et kiluleiva valmistamisele topeltlehekülg pühendada koos suure pildi ja meeleolu loova jutukesega. Kui mõnes vanas raamatus ka mõni toidupilt leidub, siis on see nii kehva trükikvaliteediga, et ahvatlemise asemel võib neid vaadates sootuks söögiisu kaduda. Samas, tuleb...
Nostalgia eri. Marineeritud paradiisiõunad
Marineeritud paradiisiõunad on küll selline toit, mis meenub eelkõige lapsepõlve kodustelt pidudelt. Kohustusliku kartulisalati, täidetud munade ja hapukoore alla peidetud heeringa vahel leidis ikka neid pisikesi hapusid nupsikuid. Ega neid vist omal ajal liiga väärtuslikuks ei peetud ja pigem oli see jälle selline hädaabi toit, et midagi oleks keldrist võtta, kui poest jälle konservherneid ei õnnestunud saada. Ei mäleta, et ma lapsena ka neid liialt fännanud oleksin, aga mõned õunad pistsin ikka põske, kui pidulauda istutud sai ja sefiiritordist kippus süda juba läikima. Ajad muutuvad ja nüüd olen paaril korral ennast tabanud nostalgiliselt marineeritud paradiskade (nii meil kodus neid miniõunu...
Ploominaps rummiga. Rummikuivatatud ploomid kauba peale
Hoidistamise hooaeg on täistuurid võtnud. Rumal rahutus, mis hakkab juba kesksuvest peale vaevama, võtab lisa öödest ja sunnib igalt poolt otsiva pilguga uusi ideid, hoidistamist väärt algaineid ja tühje purke-pudeleid otsima. Tundub, et neid, keda sama tõbi vaevamas, on teisigi. Tüüpiline on ka mõistmatu pilk ülejäänud pere või siis taudist puutumata jäänud inimeste silmis, kel ei õnnestu ka parima tahtmise juures aru saada, miks seda kõike ikka sel määral on vaja. Minu viimaste aastate üks mõnusamaid avastusi, mis õnneks ka liiga palju vaeva ei võta, on koduste napside valmistamine. Aluseks on ikka klassikaline vanaemade napsuretsept ehk 1:1:1, kus siis üks...
Viigimari. Veidike tuunitud
Olen paar korda jäänud juurdlema, miks ja millest tuleb see, et minu alateadvus käsitleb viigimarja pisut patuse marjana. Tõenäoliselt on see seos tekkinud tõsiasjast, et Paradiisist välja aetuna kaeti oma häbi viigimarjalehtedega. Oma osa on siin ka viigimarja veidi meelal maitsel ja hamba alla krõmpsuvatel seemnetel. Küpseid ja kergelt läägeid viigimarju saab meil siin haruharva, kuna korralikult küps viigimari on väga kiirelt riknev. Samas sain just vähem kui kuu aega tagasi Horvaatias maitsta ja oma käega puu otsast korjata selliseid viimase vindi peal küpseid ja mesist mahla välja ajavaid marju. Taevalik! Muul ajal tuleb siin leppida kuivatatud viigimarjadega, mis on...
Mahlane õunakook kuivatatud aprikooside ja kaerahelbe purukattega
Seda kooki jäin ma alati silmitsema kui sattusin lappama “101 Cakes and Bakes” raamatut. Tundus kuidagi mahlane ja ahvatlev. Nii oligi, kui nüüd lõpuks ja südamerahustuseks järele proovisin. Oli tõesti mõnus. Õuna magusmahlane maitse sobis kuivatatud aprikoosi ja apelsinikoore magusa mõrkjusega imehästi. Kook ise on aga üsna lihtne vaatamata sellele, et valmistada tuleb kolm kihti. Põhi: 100 g võid, toasoojana 1 dl heledat muscovado suhkrut 175 g jahu (mina kasutasin Rimi Eco sarja täistera nisujahu ja rukkijahu segu) Sega toasoe või suhkruga, vahusta kergeks vahuks ning lisa siis jahu. Näpi tainas ühtlaseks ning suru siis 24 cm koogivormi põhjale ja...
Peperoni alla Piemontese ehk tomati ja anšoovise täidisega paprikad
See Piemonte piirkonnast pärit ülilihtne ja samas uskumatult maitsev moodus paprikaid ahjus valmistada on olnud meil ammune lemmik. Huvitav on see, et kunagi ei söönud ma üldse paprikat ning nüüd oskan vaevu ette kujutada midagi maitsvamat üldse, kui ahjus röstitud suvine maitsetest tulvil paprika. Tegelikult tean küll, kust mu paprikapõlgus lapsena tuli: omal ajal oli suveti saada Bulgaaria pipra (vk bolgarskii perets) nimelist paprikat. See oli see roheline ja üsna murumaitseline. Ema tegi vahel kodus täidetud paprikaid nendest samadest rohelistest paprikatest ja minu meelest muutus igasugune täidis ka lootusetult mõruks ja murumaitseliseks. Ei armastanud ma neid paprikaid. Kui aastate möödudes...
Ürtide ja küüslauguga marineeritud paprika
Nom-nom-nom! Selline purkitehtud paprika on lihtsalt keelt alla ja meelt peast viiv. Loodetavasti jagate minu arvamust. Võrratuid kooslusi saab sellise paprikaga moodustada nii salatites kui ka ahjus küüslauguga röstitud krõbesaiade (tuntud kui crostinid või bruschettad) kattel. Seltsiks kitsejuust (täiuslik kooslus) või muu meelepärane. Hetkel on selle hoidise valmistamiseks parim aeg, sest turul müüdavad veidi ebastandardse kujuga värvilised paprikad annavad oluliselt parema tulemuse kui talvel supermarketis müüdavad suured punased ja pahatihti üsna vesised paprikad. Kogused on kõik umbkaudsed ning marinaadi valmistades võib vabalt lasta oma maitsemeeltel kätt juhtida. Alustada tuleb seemnetest vabastatud paprikate röstimisest, mida võib teha grillil (ideaalne variant, sest...
Kaerahelbe purukook õunte ja pohladega. Emade kättemaks*
Kaunist kooliaasta algust kõigile Juhanitele ja Jukudele. Jõudu ja jaksu emadele, kes nüüd kuni kevadeni malbe ema rolli peavad minetama ja kehastuma papagoiks, kelle põhitekst on: “Kas sul õpitud on?”, “Kus su kehalise asjad on?” jms kooliskäivate laste emadele liigagi hästi tuntud standardlaused. Ei ole erandiks siin ka mina ning jälle tuleb oma kaks vanemat poega uksel lehvitades kooli poole saata. Üks neist põhikooli viimasesse klassi, teine täpselt kaks aastat allapoole ehk seitsmendasse. Suured mehed juba ja isegi ei ole veel oma imestamist mehehäälsete ja peajagu minust pikemate (okei-okei, minust pikem olemine ei ole nüüd eriline näitaja) poegade üle lõpuni...
Mõnus hapu moos. Punase tikri ja kardemoniga
Kui inimene otsustab kaks korda suve jooksul reisidel käia, siis on üsna suur tõenäosus, et hooajalistes suvistes tegemistes sugenevad sisse suured ja korvamatud augud. Üürike, nagu meie suvi on, on iga nädal ja päev arvel. Ja kui saagirohkel augustikuul kaheks nädalaks ära karata kuumusest pragunevasse Horvaatiasse, siis oledki hetkega rongist maha jäänud just nii lootusetult, et isegi rongi saba enam ei paista. Aga sellegipoolest – vahepeal otsa saanud tikriaeg ei ole siiski nii otsa saanud, et turult veel mõnd ülevalminud tikritega karbikest ei leiaks. Ja, teadagi, need ülevalminud on need kõikse paremad. Igal juhul, parem hilja kui mitte kunagi ja...
Grillitud tomati supp
Tomatisupp on täiesti vastupandamatu. Ja vastupandamatuim kõigist suppidest on minu jaoks grillitud tomati supp. Suvisel ajal grillil hea teha, sest ülejäänud supivalmistamise osa on ikka väga lihtne. Kui aga juhtub, et grilli käepärast ei ole, siis aitab hädast välja ahju grillelement, mille all saab ka ilusti grillimaitse tomatitele juurde. Ja tegelikult ei juhtu ka midagi, kui tomatid lihtsalt ilma eelneva grillita supi sisse lisada, kuigi see veidi suitsune mõrkjas grillimaitse on selles supis nagu kirss tordil. Tasub kindlasti järeleproovimist, olgu ainult hoiatatud, et sellest supist on võimalik üsna lihtsalt sõltuvusse sattuda. Tomatisupi (ja ka tomatikastme) jaoks käin mina turul kiibitsemas...
Hiina kalamaitseline baklažaan
Kalamaitseline baklažaan ehk pommu on tõsiselt mõnus Hiina toit, millest sai reisil kohe peale esimest proovimist meie lemmik. Lisaks sellele on selle retsepti üles riputamine ka väikeseks võla kustutamiseks. Nimelt lubasin juba mõnda aega tagasi oma sõpradele (kellele seda toitu pakkusin), et see retsept on blogisse tulemas. Olgu siis vanad võlad kustutatud 🙂 Nüüdseks olen umbes nelja erinevat moodust ka kodus katsetades proovinud ja vaieldamatuks lemmikretseptiks on saanud telekokk Bobby Chinni World Cafe Asia sarjast Chengdu linnale (ikka seesama linn, kus me ka ise käisime) pühendatud saates kohaliku koka valmistatud variant. Kalamaitseline on selle toidu nimetus mitte seepärast, et sinna...
Punasesõstra tarretis tšilli ja rosmariiniga
Punane sõstar on tegija! Ei ole Eestis vist ühtegi marjaaeda, mille nurgas ei laiutaks punasesõstrapõõsas ning tihti ollakse hädas liigselt vohama kippuvate sõstardega, mida keegi ei viitsi korjata ja millega keegi ei viitsi midagi ette võtta. Tõsi ta on, et oma seemnerohkuse ja kestade tõttu ei ole punane sõstar just paljude lemmik moosimari. Ja vanaemade meetodil selge ilma seemneteta tarretise tegemine oli päris põhjalik ettevõtmine. Mäletan lapsepõlvest suure reheköögi keskele asetatud toole, mille vahele seoti marli ja marli alla asetati suur anum, marlile visati nõrguma läbikuumutatud punased sõstrad, millest siis hiljem kogu mahl mitme inimese vahel marlit väänates välja pressiti....