Nonii, kohe varsti ongi käes laupäev ja kes veel ei tea, siis täpselt selle nädala laupäevasel päeval (igaks juhuks ka kuupäev ehk 9. juuli) on kavas blogardite dessant Sadamaturule. Lahtiseletatuna tähendab see, et kolm vahetust usinaid toidufanaatikuid ehk 3×5 toidublogijat laotavad omavalmistatud kraami lettidele laiali ja kõigil huvilistel on võimalik endale meelepärast kaupa kas kohapeal tarbimiseks või ka koju kaasa osta. Iseenesestmõista olen ka mina ennast üles rivistanud ja valmis vastu võtma väljakutset tõestamaks, et ma ainult ei simuleeri toidutegemist ega fantaseeri toiduvalmistamise teemal arvuti taga istudes. Naasen kas kilbiga või kilbil, aga üht-teist on mul plaanis kõigile külastajatele pakkuda küll. Hetkel olen pidama jäänud valiku...
Läks käima! Rumtopf ehk iidne Saksa marjajook jõuludeks
Ma annan endale aru, et tänase fantastiliselt emotsionaalse ja võimsa päikesepaistelise koolinoorte laulupeo õhtul on lubatud vaid rukkileiva, kama, sõira ja kaerakile teemalised postitused. Ja siin tuleb üks mingi jõulu ja rummilobaga! Siiski, vabandan ennast välja sellega, et kuuma käes turbokiirusel küpsevad kodumaised maasikad võivad kohe varsti otsa saada. Nii et kõigil, kes endale jõuludeks hüva jooki tahavad käima panna, tuleks kiirelt tegutseda. Rumtopf on just selline rummi põhjal valmistatud marjajook, mis alguses lükatakse käima maasikatega, lisades suve jooksul erinevaid marju ja puuvilju vastavalt sellele, kuidas need valmis saavad. Ja kuna valmistoote pildi saan üles riputada alles jõulude paiku ning siis on...
Jahutav maasikasorbett laimi ja rummiga ingverivahvlites
Käes on ometi see aeg, kus meie karmipalgeline külma kodumaa on korraks leebunud, oma teravajoonelised näolihased pigevabaks lõdvendanud ning rikkalik soe valgusküllane suvi on võimust võtnud. Külma kodumaa kui jälgiks meid eemalt sellise emaliku leebe ja kõikemõistva-andestava elutarga naeratusega. Ööd on soojad ja valged, hing on igasuviselt tuttavlikult ärev ja tunne on selline, et tahaks emmata kogu ilma. Maasikad on ka valmis saanud ja metsmaasikalõhn hõljub metsa all ning hullutab vastupandamatult. Maasikaaeg on mõnus! Alla kilo meil igapäevaselt maasikaid ei kulu. Eelkõige niisama söömiseks, koogi sisse, toormoosina pannkoogile ja kui midagi eriti hõrku soovida, siis kerge rummi- ja laimilisandiga sorbetiks daiquiri* ainetel....
Rabarberinaps väikese ingverilisandiga. Roosa nagu unistus
Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada müstilisest Tammuri talust, kus me muu hüva kraami juurde mekkisime ka jalustniitvaid (ja seda mitte kraadide, vaid puhta ja mõnusa maitse tõttu) koduse aia saadustest valminud napse. Seni olen ise teinud klassikalist jõulujooki, kuhu suve jooksul tuleb kirsse, maasikaid, vaarikaid jms lisada ning siis jõuludeni viina ja suhkruga seista lasta. Ühe marja baasil tehtud joogid olid üllatuseks – minu lemmikuks kujunes alõtšanaps, mis oli väga mõnusalt tugeva happe, mõrkja alatooni ja üldse erakordselt mõnusa maitsebuketiga jook. Alõtšadeni veel veidi aega on, seetõttu läks esimesen purki rabarberinaps. Praegu peaks veel aianurgast rabarberit saama ja...
Baklažaan ehk pommu. Mida võiks ette võtta minu lemmikviljaga?
Kas ma olen juba maininud, et baklažaan (keeleuuenduslikult pommu) on minu üks lemmikuid köögivilju? Tohutult kasutusvõimalusi, millest sain esmakordselt aimu siis, kui Jalta turul käisin. Sealsete turutädide fantaasial seda köögivilja koheldes ei ole piire: nad küpsetavad, grillivad, suitsutavad, marineerivad jne baklažaani ning ei kohanud ühtegi varianti, mis ei oleks mulle maitsenud. Baklažaan on muide tomati ja kartuli sugulane ning klassifitseeritakse marja liigituse alla. Meil on olukord üsna nukker ja seda mitte seetõttu, et baklažaani ei oleks saada, vaid et väga sageli ei osata temast midagi tarka valmistada. Olen ise olnud tunnistajaks sellele, kuidas Teeninduskoolis (koolis, kus siis omandavad Eesti kokad teadmisi)...
Oh-ma-ei-või-kui-hea grillitud kammkarp taipärases marinaadis
Ma pean tunnistama, et kammkarbi teemal ei ole ma sugugi objektiivne. Kohe üldse mitte. Ma oleksin tõenäoliselt valmis kasvõi Keskerakonda astuma kammkarpide eest. Või mida iganes. Tea, kas olen oma eelmises elus olnud kalur kusagil sooja ja liigirohke mere kaldal või lihtsalt ausaid meremehi meres kimbutav mingi alatu näkinärakas, aga minu kires mereandide vastu on midagi sellist, mis ei allu argipäevaloogikale ning tundub olevat geenidesse talletunud. Lühidalt, mulle hullult maitsevad kammkarbid. Mida suuremad ja mahlasemad, seda uhkem. Õnneks on juhul, kui hull kammkarbi isu jälle painama tuleb, muutunud lihtsamaks nende hankimine. Sadamaturul saab neljapäeviti väga värskeid kammkarpe koos karbiga, millest tark perenaine peale hoolikat pesu...
Mahe sealihašašlõkk
Jaan läheneb mühinal ja käes on õige hetk šašlõki hingeellu jälle süveneda. Ei ole midagi parata. Vardasse lükitud mahlasel sealihal on oma võlu. Võib ju vahepeal maksa grillida, juustu mustsõstralehe sees küpsetada, kala paberis põletada või piimas mahedaks marineeritud lambalihaga maiustada. Ja siis saabub jälle see hetk, kus tahaks midagi lihtsat ja klassikalist. Nagu näiteks sealihast šašlõkki. Minu käesoleva ja mulluse šašlõkihooaja ideelisteks isadeks on olnud Heimar ja Tauri. Meeste nõu liha tegemise osas tasub kuulda võtta. Heimari šašlõkki sain maitsta ühel enda initsiatiivil läbiviidud kokakoolitusel, kus isegi pliidil ja grillpannil valmistanuna oli see liha super! Tauri šašlõkiteemalisi heietusi ja õpetussõnu...
Karamellise pähklikattega hapukoore rabarberi-maasikakook ja minu fotokatsetused
See postitus sündis pea iseenesest ehk siis kogu selle kirjapandud ja avalikuks sätitud materjali taga on tulemus, mis osutus liiga heaks, et seda mitte avaldada. Ehk siis tegin üht juba mõnda aega tagasi silma hakanud kooki rabarberi ja hapukoorega BBC Good Food 101 Bakes&Cakes raamatust. Lisasin omalt poolt veel maasikaid. Saatsin paar koogitükki naabritele ja siis hakkasin tegelema sellega, et proovisin täitsa ise pilte teha (seni on kogu pildimaterjali jäädvustamise taga olnud minu elukaaslane, kes on üllatavalt rahulikult talunud seda, et teda privaatfotograafina kohtlen. Olgu siinkohal talle väga suured tänud edastatud, sest ma ei ole just kõige lihtsam klient). Pilte tegin puhtalt...
Grillitud arbuus Kreeka pähklite, Kreeka jogurti ja ohtra meega
Mõni kooslus kõnetab kohe ja valjul häälel. Täpselt nii tegi see arbuusiretsept Gordon Ramsay “Maailma köök” raamatust. Kreekapärane moodus, kuidas esmalt arbuusi grillida või praadida ning siis mesiste karamelliste pähklite ja jogurti embuses serveerida, pani minul küll fantaasia ja maitsemeeled täisvõimsusel tööle. Ja siis ei jäänud muud üle, kui ära oodata aeg, kus arbuusid jälle magusaks-mahlaseks muutuvad. Ühe sellise täisküpsuses korraliku arbuusijuraka tõin igal juhul nädalavahetusel koju ja sain lõpuks ometi järele kontrollida, mida siis täpsemalt see intrigeeriv kooslus endast kujutab. Kujutas üht mõnusalt lahedat ja tõeliselt Kreekapärast magustoitu. Mina soovitan kindlasti kogu toit enne serveerimist veel vedela meega üle...
Kellele ema, kellele tütar. Maks (ema) ja kana (tütar) vardasse ja kogu pere saab söönuks
Mitte et ma oma vabast tahtest alati mitmeid erinevaid lihasid grilliksin, aga paraku tuleb mul lähtuda kahest vaatenurgast – üks toit, mis endale maitseks ja siis teine valik selline, mis lastele ka maitseks. Ja tuleb tunnistada, et kanafileega laste puhul alt ei lähe, eriti kui kasutada ajaproovile vastupidanud tõeliseid lemmikuid sidruni-tüümiani- ja tilli-jogurtimarinaadi. Kellele ema… … ja kellele tütar Eks ma ikka hellitan lootust, et ükspäev muutub ka minu laste maitse lihatoitude osas veidi rafineeritumaks ja nad saavad aru, et kogu lihamaailma ei valitse mitte kanafilee, vaid sealt leiab ikka palju-palju põnevamaid algaineid grillimiseks. Hetkeolukorda arvesse võttev grillilt tulnud lihase kraami valik sai...
Leib Resto ja Aed ning kaheksa ablast blogardit
Kes on kunagi käinud või siis kuulnud Šoti klubist, siis täpselt selles rohelises aias keset vanalinna müüre tegutsebki nüüd juba päris mõned päevad Leib Resto ja Aed. Armas väike roheline oaas kesk kuumusest hõõguvat kivilinna ja sulavat asfalti ning eestikeelne ja -meelne söögikoht kesk turistide horde ja rahvusvahelisele klientuurile suunatud pippuripihvi-söögikohti kehva teeninduse, kalli õlu ja õigustamatult astronoomiliste hindadega. Meie blogardite-õgardite segarühm (Priit ehk Profa õnneks siiski valdavalt naissoost karja tasakaalustamas) sättis ennast uue koha kolmandamal ametlikul tööpäeval päeval laua taha, teritas maitsemeeled vahedaks ja kompas uue kolmepäevase lapsukese varjamatu uudishimuga läbi. Kristjan Peäske – üks selle koha vaimseid juhte. Veinissooovitusi küsige kindlasti tema käest. Baltikumi parim sommeljee...
Restoranid lähevad festivalile. Tule sina ka!
Siinkohal peaksid taustaks kõlama pasunahelid ning trummipõrin. Valjul häälel tahan teile teatada, et juba sel reedel ja laupäeval peavad kõik toiduhuvilised inimesed pealinnast ja kaugemaltki ennast Tallinnasse Rotermanni kvartalisse sättima, taskud 2 EUR-iseid münte täis toppima ning maitsemeeled ergud hoidma. Esmakordselt pakutakse rahvale absoluutselt suurepärast võimalust käia läbi mõne tunni jooksul 14 (!) suurepärase restorani ajutist väljapanekut ja tutvuda selle toiduga, läbi mille iga restoran tahab ennast rahvale tutvustada. Iga portsu hind on täpselt 2 EUR-i ja hõrgutisi siin jagub. Toimub Restoranide Festival Saime meiegi näpuotsaga katsuda ja keeleotsaga maitsta osa sellest, mis kahel päeval teie kõigi jaoks laiali laotub....