Üle pika aja üks postitus, mille teemaks ei ole ei hoidistamine ega õunad ega seened 🙂 Huvitav on see, kuidas mõni kokaraamat mingil seletamatul põhjusel kõnetab… minu last. Täpsemalt keskmist poega, kes seni on kõige elavamat huvi kokkamise vastu näidanud. Siiani on küll peamiseks käivitajaks olnud küpsetised, aga no asi seegi. Lühidalt, kui meie koju ilmus legendaarse “The Hummingbird Bakery” raamatu eestikeelne väljaanne “Koolibri koogiraamat” (siinkohal jätan enda teada selle, mida arvan kuulsa pagaritöökoja-kohviku nime tõlkimisest, olgu see või raamatut välja andva kirjastuse nimi), siis avastasin jälle ja jälle oma lapse seda raamatut sirvimast. Nüüd, nädalavahetusel, utsitasin tagant, et proovi...
Skumbriaga koos kapist välja. Makrell ka kambas
Oma plikapõlves olin ma millegipärast veendunud, et ilusad tüdrukud (ikka need, kes ka poistele meeldivad) söövad ainult saia, maasikaid ja – no äärmisel juhul – vahel ka makarone hakklihaga või pakisuppi. Nii vähemalt näitasid minu luureandmed. Seda tunnet süvendas veel kõigile tuntud lauluke sellest, kuidas tüdrukud on tehtud suhkrust ja jahust ja maasikavahust. Mitte skumbriast ega tursamaksast. Mina olin selline räpase saladusega iluhingeks ihaleja, kes tegelikkuses oli valmis iga kell ja suurtes kogustes õgima keedetud keelt, praetud maksa, räime-kartulivormi, tursamaksast tehtud salatit, heeringarosoljet, praetud kala ja – oh õudust – praetud kalamarja, skumbria ja sibulaga võileiba, heeringat sibulaga, marineeritud räimi...
Sibulaklops. See vana hea!
Minul on sibulaklopsiga väga erilised mälestused. Seda toitu meil kodus ei valmistatud, kuid kui me käisime tähistamas igal aastal kooliaasta algust ja -lõppu, siis restoranis tellisime sageli just sibulaklopsi. Ehk see selgitab, miks mulle senini tundub sibulaklops väga peene ja uhke roana. Arvestades, kui hästi maitseb pehmeks haudunud veiseliha korraliku praesibula kuhja all, siis tegelikult ongi see ju pidusöök. Mõned kooslused on kui loodud ajaproovile vastu pidamaks. 600-800 g veise selja-, välisfilee või sisemist reieliha ca 2 cm viiludena 4 sibulat värskelt jahvatatud pipart soola õli praadimiseks vett 2 spl jahu100 gr hapukoort Eemalda lihalt kelmed ja lõika liha ristikiudu...
Parmesaniga täidetud sibulad prosciutto raamistuses
Itaalia kuulsate hõrgutistega – parmesani ja prosciuttoga – sibulad on jäänud meie pere söögilauale üheks lemmikuks juba aastaid tagasi. Juustu ja singiga läbi hautatud sibul koondab maitsed ühte nii elegantselt, et raske on mõnusamat sibulatoitu ette kujutada. Tegelikult jätab see moodus ka ohtralt ruumi katsetamiseks – basiiliku asemel võid proovida tüümiani, rosmariini, salveid või muid ürte ning ka erinevate juustudega saab hoopis uue maitsekoosluse. Lisaks maitsvale sisule näevad sellised sibulapallikesed veel hästi vahvad välja, nii et soovi korral sobiks see toit ka pidulauale sättida. 4 ühesuurust valget sibulat 50 gr riivitud parmesani juustu + pealeriputamiseks 3 spl riivsaia 3 spl...
Marineeritud sibulad
Marineeritud mahedad-magusad sibulad on ideaalne kaaslane paljudele toitudele. Marinaad taandab sibula tugevat maitset ning tulemuseks on krõmpsuv sibularatas, mida võib soovi korral ka niisama ilma lisandita krõmpsutada. Kindlasti sobib marineeritud sibul hästi ka salatitesse ja liha ning kala kõrvale. 1 suur salatisibul õhukeste ratastena või 2-3 tavalist sibulat (ca 500 grammi) 2 dl muscovado suhkrut 1,5 dl valge veini äädikat (võid kasutada ka 1 dl valge veini ja 0,5 dl punase veini äädikat) 2 dl külma vett 1 spl oliiviõli soola loorberileht Lõika sibul õhukesteks ratasteks ning kata külma veega. Lase seista veega kaetuna ca 1 tund. Kalla vesi ära....
Hiina rohelise sibula pannkoogid ja ingverikaste
Hiina rikkalikust köögist pärit väga mõnus rohelise sibula täppidega pannkook. Pärit on selline pannkook Põhja-Hiinast, kus pakutakse seda sageli tänavatoiduna. Saadav tulemus kaalub igati üles selle väikese vaeva, mis taina sõtkumise ja rullimisega tuleb näha. Tõelise lihvi annab neile sibulapannkookidele veel värskelt valmistatud ingverikaste, mis muidu üsna mahedaid pannkooke korralikult krehvtise ja soolaka maitsebuketiga rikastab. Pannkookide jaoks läheb vaja: 4 dl jahu 2 dl keeva vett 1 dl hakitud rohelist sibulat 1 dl oliivi- vm õli Soola ja pipart Ingverikastme jaoks lähev vaja: 2 spl sojakastet 2 spl riisiäädikat (võid asendada ka valge veini äädikaga) 2 spl hakitud rohelist sibulat...
Magusmahe suvikõrvitsa-paprika-tomatihoidis
Ikka hoidistamise lainel, aga nüüd juba raugevas tempos 🙂 Kuna sel aastal uputas suvikõrvitsatega ikka päris korralikult, siis olid eriti hinnas kõik sellised hoidised, kuhu saaks võimalikult palju suvikõrvitsat panna. Nii hakkaski silma aastaid tagasi kokaraamatu vahele pistetud Santa Maria retseptivihik, kus oli sees ka suvikõrvitsa-tomati-paprikahoidis. Proovisin järgi ja sai väga mõnus. Muutsin vahekorda ehk kui algselt oli tomati-paprika-suvikõrvitsa vahekord 1:1:1 siis minu hoidis oli 2 osa suvikõrvitsat, 1 osa tomatit ja 1 osa paprikat. Suhkrut ja äädikat lisasin ka veidi. Tulemus meeldis sel määral, et nüüdseks olen juba mitu korda selle hoidise tegemise ette võtnud ja olen iga kord...
Marineeritud porgandi- või kuuseriisikad kahel moel
Inimene õpib kuni elab. Nädalavahetusel Peipsiveerel käies sattusin ühe korraliku korilase unistuste seenemetsa. Nimel oli ühte männikusse peitnud ennast mustmiljon porgandiriisikat. Kõik sellises küpsusastmes, et pole enam pisikesed nupsud, vaid ikka vähemlt alustaldriku läbimõõduga, kuid samas mõnusalt tugeva kehaga ja igati söögikõlbulikud. Riisikaid oli täpselt niipalju, et esimese veerandtunniga korjasin oma kaasavõetud korvi pilgeni täis, siis helistasin abiväe välja ja umbes sama ajavahemikuga korjasin ka juurde toodud kasti ning kilekoti seeni täis. Minust jäi neid seeni sinna veel kuhjadena. Korjates arvasin, et tegemist on kuuseriisikatega. Hiljem asja uurides tuli välja, et männikutes kasvavad just porgandiriisikad, mis on kuuseriisikatele väga sarnased...
Seeneseljanka otse purki
Selle retsepti haarasin kaasa oma suviselt retkelt Peipsiveerele. Tundus mõnusalt lihtne ja loogiline nagu suurem osa sealtkandi retsepte. Ja nii ongi. Nüüd, kui seenteuputus kiusamas – hea on teada, et ma ei ole ainuke koriluskiiksuga olend, keda vastupandamatu jõud metsapoole tõmbab ja kes hiljem kodus ahastab, kui kogu see kojutassitud kraam tarvis ka ära hoidistada – on see seeneseljanka üks ülihea moodus talveks varusid tekitada. Olgu seletuseks mainitud, et minu pere ei ole väga suur marineeritud seente sõber (see kohe kindlasti ei kehti minu kohta), kuid seda seeneseljankat testides sain tulemuseks täistabamuse ehk siis kõik pereliikmed olid nõus sellisel moel...
Mahlane kohupiimakarask
Karask on minu üks lemmikuid ja tegemist on tõeliselt laisa inimese leivaga. Keera aga tainas kokku ja küpseta valmis. Ei mingit kergitamist, sõtkumist ega kääritamist. Hiljem määrid ahjusoojale karaskile peale puhast võid, asetad võile juustuviilu ja naudid lihtsaid puhtaid maitseid. Seni olen valmistanud karaskit oma emalt pärit retsepti järgi ja see klassikalise karaski retsept on SIIN. Käies Lusika saadet tegemas Marika Blossfeldi juures (esimene saade Marikaga on juba homme ehk 10. septembril, soovitan väga vaadata, kuna tegemist on tõeliselt põneva persooni ning tema targa ja teadliku köögiga), tegime koos temaga kohupiimaga karaskit. Ja ma pean tunnistama, et kohupiim muudab karaski...
Šokolaadikook suvikõrvitsaga. Lastele igaks juhuks ainult šokolaadikook
Blogardite kollektiivne alateadvus tõestas end jälle. Paar päeva tagasi, kui tegin juba mitmendat laari šokolaadi-suvikõrvitsakooki, postitas Ilse oma köögis hõrgutava kabatšoki-šokolaadikoogi retsepti à la Evelin Ilves. Sellest koogist olen ennegi kuulnud ja ainult head. Minu kook on natukene teistmoodi kui Evelini või Ilse kook ja päris ilma šokolaadita ma läbi ei ajanud. Hea on selle koogi juures see, et suvikõrvitsa mahlasus aitab ka teisel päeval koogil sama muljetavaldav olla. Lastele meeldib ka väga ja võtsin südame rindu ning tulin koogi koostisega laste ees kapist välja. Tulemuseks oli see, keskmine poja riivis mõistvalt järgmise koogiportsu tarbeks suvikõrvitsat ja ei kavatsenudki hüsteeriliseks...
Soolatud lõhe kadakamarjadega
Soolatud lõhe erineval moel maitseb mulle väga. Räägin siis nn toorest kalast. See õrnsoolalõhe on üks ammune lemmik ja mõnusat värvide mängu pakub peediga graavilõhe. Mõnusad mõlemad! Aga alati on midagi lahedat veel avastamata. Kuna sellel hooajal olen kaasa haaratud ka Kanal2 kokasaate Lusikas tegemistesse, siis on ligipääs põnevatele inimestele ja nende põnevatele ideedele ka olemas ning luban, et parimaid palasid tulen ikka blogisse jagama. Ühe vahva idee noppisin 17. septembril eetrisse minevast saatest Angelica Uudekülliga, kes on Laulasmaa Spa peakokk. Selle nipi nimi on kadakamari. Praegu on just õige hetk mere äärde või kadakasele karjamaale sattudes oma käed kriibuliseks...