Ei saa jätta jagamata vaimustust, milliseid ootamatuid mutatsioone minu armsates maitseürtides on tekitanud garaažiaknal talvitumine ehk taimede mõistes vist aastaringne eluperiood (tavalise talvise varjusurma asemel lumekuhila all). Mul ei olnud vähimatki aimu, et nii salvei, rosmariin kui ka tüümian õitsevad. Nii see siiski on! Vahva on saada tõeliselt vaimustava kogemuse osaliseks peale aastatepikkust ürtide kasvatamist! Nad õitsevad siiski! Hakka või sõnajalaõit jälle otsima 🙂 Rosmariiniõied Salvei õis Tüümiani õiekobar Ja muidu on ka aias mõnusalt suviselt värviline ning terve järgmise nädala lubab kuuma suvist ilma. Nautigem seda mõnusat aega, kui võib korraks kampsunid ja villased sokid unustada ning kui ka meie loodus...
Appi! Röövitakse!
Soovitan kõikidel kaasblogarditel pilk peale visata SELLELE blogile. Tuttavaid pilte leidsin rohkem kui ühe nii enda kui ka teiste blogidest. Ata-ata! Kas ema ei rääkinud, et varastada ei ole ilus! Ja tänud tähelepanelikule lugejale, kes intellektuaalse omandi vargusest teada andis.
Kuusevõrsesiirup – mõrkjas maitsepomm. Vajadusel ka köharohi
Kevad hakkab mühinal suveks muutuma ja minu aias kõrguval kolmel kuusel on mõnusad pehmed võrsetited külge tekkinud. Nii umbes mõne sentimeetri pikkused, erkrohelised, täiesti ohutud torkimise mõttes ning lisaks sellele veel korralikult mõrkjat metsamaitset täis. Kuusevõrsesiirup on üks äraütlemata mõnus maitseaine – sobib hästi lihadele-kastmetele särtsu andma ja marinaadile mõrkjat maitset lisama. Ulukilihale pea asendamatu – naturaalne metsane maitse saab kuusevõrsesiirupi toel oma parimaid külgi näidatal Keeduse tegemine sarnaneb võilillemoosi valmistamisele ning siirupi keetmise ajal levib köögis hästi mõnus aroom – meelde tuleb nii jõuluaegne kuuselõhn kui ka vanaema juures lapsena köha peletamiseks tehtud kuuseokka aur (teate ju küll, kuuma vette kaussi kuuseoksad, siis...
Võilillemoos
Päikesemoos, kui soovite. Kuldset kollast päikest on selles keeduses küllaga. Rääkimata kasulikest ainetest. Sest teadupärast on võilill, vaatamata oma pealetükkivale iseloomule muruses keskkonnas, üks erakordselt kasulik ja mitmekülgne taim. Toorainepuudust ei tohiks meil ka olla. Saabki muru võililleõitest puhtaks ja moos tuleb pea et boonusena. Tegelikult on võilillemoos jällegi üks selline traditsiooniline toit, mida tegi minu ema. Mulle lapsena meeldis meeletult see mõrkjas, kergelt kirbe magus vedela mee taoline ollus. Paraku sattusin sageli kuulma ka seda, kuidas mu ema külla tulnud ja võilillemoosist joovastunud õhkavatele sõbrannadele mainis, et selle tegemine on üks igavene nuhtlus ja tüütu tegevus. Uskuge või mitte, aga...
Ümbert maja umbrohutoidud – oblikapesto, umbrohusalat, nõgesesupp ja oblikased oad
Saabunud on vaimustav aed. Toiduideede jaoks piisab sellest, kui aias väike tiir teha ja vitamiinidest pakatavad erkrohelise alatooniga road on olemas. Rääkimata sellest, et üks korralik värske kraam maitseb võrratult paremini, kui mistahes konserveeritud, säilitatud, sügavkülmutatud või hoidistatud toit. Nurmenuku-, võilille ja nõgeselehtedele on hetkel juba üsna viimane piir, aga tahtmise korral leiab veel väikeseid noori võsusid. Õnneks on kasvuhoonest asemele tulemas oma värsked salatid, rukola jagab lahkelt oma lehti juba teist nädalat ja oblikas on aasadel laiutamas. Seega, sätime end jätkuvalt umbrohulainele ning laseme murueidel meie menüüs kaasa rääkida. Oblikapesto Hapuka alatooniga oblikas on taaskord üks tänuväärne taim, mis sobib imehästi...
Elu ja ilu võimalikkusest ääremaadel. Tammuri talu
Kui lähtuda eeldusest, et ühe korraliku restorani avamise jaoks on vaja esmalt väärikat investeeringut, siis põhjalikku paberile kirja pandud kontseptsiooni ja äriplaani, meeskonda, sisearhitekti, kalli raha eest üleostetud peakokka, kogenud abikokkade armeed, uusimat köögitehnikat, riiulitäite kaupa kiiskavvalgeid nõusid, sommeljeed, ettekandjaid, turundajaid, reklaamikampaaniat jne jne, siis ei tohiks Tammuri talu kodurestorani olemas olla. Kui lähtuda eeldusest, et vahel on see seletamatu “päris asi + pühendumus” faktor uskumatult elujõuline ja skeptikuid/viriseijaid/olusid/masusid ignoreeriv, siis võib Tammuri fenomenile seletuse leida. Ei, lõpuni siiski mitte. Kui isegi Pärnu suuruses linnas on talve üleelamine igale toidu- ja majutuskohale paras katsumus, siis kusagile Lõuna-Eesti kuppelmaastiku keskele ühe talurestorani loomine...
Queen of Puddings rabarberikrooniga
See kõlab juba nimetusena suursuguselt – Queen of Puddings. Tahaks kohe aupaklikult pea langetada ja kniksu teha, enne kui lusika toidu sisse lükkad. Kusjuures sellise desserdi eksisteerimine Briti kokakunstis on dateeritud aastast 1669. alates, kuigi saia kasutamine magustoitudes kuulub juba keskaega. Kas ei ole imeline ja ajalooline! Ja vaatamata sedavõrd auväärsele ja eakale klassikule jätkus mul jultumust sellele toidule sättida vahele veel kevadiselt roosa-roheline lisand ehk kodumaine rabarber. On siin tegu minu harimatuse või labase maitsega, aga minu meelest sai Queen of Puddings väga ilusa krooni endale kiharatesse.Kuningannale tuli seltsiks üks korralikult umbrohuse hingeeluga särtsakas rabarber ja seisusevastane kooselu saigi sõlmitud. Vähemalt Eesti oludes oli ta just sellisena...
Rabarberikattega külluslik toorjuustutort…
… ehk peaaegu nagu Yorkshire Pink Champagne Rhubarb Cheescake raamatust The Great British Book of Baking. Tegutsen rabarberilainel ja nädalalõpul külla minnes (külla kiirustamise tõttu jäi ka tükk pildistamise jaoks välja tõstmata) sai prooviks tehtud üks korralik toorjuustune tort, millel krooniks roosakas rabarberikate. Tuli välja üks mõnus kook, mille täidise apelsinine- ja sidrunine kerbelt kirbe ja kreemiselt toorjuustune maitse saab katteks paigutatud rabarberi-ingveri kihist vaid täiust juurde. Uskumatu, millise kauni värvi annab rabarberile koorimata jätmine. Tänud, Pille, suurepärase soovituse eest! Põhja jaoks läheb vaja: 100 gr Digestive küpsiseid 50 gr võid Purusta küpsised köögikombainigia ning sega sulatatud võiga. Sega küpsisepuru võiga ning suru...
Taas rabarberikook – seekord beseekihi all ja kondenspiimaselt kreemise vahekihiga
Rabarberihooaeg on täies hoos ja nüüd saan hakkama juba naabrinaise ja turu abita. Maja taga on rabarberivarred päris pirakaks sirgunud ja ühe koogi jaoks võetud rabarberikogus ei vähenda kogupuhmast märkimisväärselt. Jeeee! Ma armastan seda kevade esimest vilja, mis oma tulihapuka olemusega meid talvetardumusest välja ehmatab. Muide, kas teadsite, et rabarberi tõi Euroopasse Marco Polo ja seda esmalt ravimina. 18. sajandiks oldi ka siinmail aru saadud, et lisaks ravimile on tegemist ka suurepärase toiduainega. Tänud Marcole selle kingituse eest! See suurepärane kook sai alguse kahe juhuse kokkulangemise tõttu – esmalt ahvatles Juc oma kirgliku “kõige-kõigem-rabarberikook” postitusega ja teisalt vedeles külmkapis eelmise õhtu külalistest (kellele valmistasime oma hetke leivanumbrit...
Kevadiselt kerge lumekrabi täidisega avokaado
Käies hiljuti surimit tutvustaval üritusel sain päris tükk maad targemaks. Kodus nuputasin veidi ja leidsin ühe uue idee, kuidas minu üks lemmikuid avokaado ja lumekrabi koos suurepäraseks eelroaks vormida. Olen olnud juba aastaid vahelduva eduga krabipulkade ja lumekrabi tarvitaja. Kõige sagedamini ampsan neid niisama või siis teen värske kapsa-tilli-kurgi-krabisalatit majoneesikastmega. Viimane on minu (ja kogu pere) lemmik juba aastaid ja seda saab teha vaid kevadisest-suvisest erkrohelisest kapsast. Lumekrabi ise on aga tühja kõhuga ampsates uskumatult mõnus. Kõrva taha panin info surimitoodete kohta selles osas, et pakendil olevat infot tasub uurida. Surimi ehk puhta kalamassi sisaldus on olulisem kui arvata võib ehk...
Spargel munaga ja muna spargliga. Täiuslik kooslus igal moel
Saabunud on spargliaeg. Reedel Sadamaturul käies sattusin täiesti ootamatult suurepäraselt ajastatud hetkele – Uus-Kongo talu perenaine Aino oli just letile kraaminud värske spargli! Selle kevade esimese. Sparglit täis kotitäiega jäi koheselt vahele ka Piret, kes vaevu suutis käte värinat taltsutada. Umbes sarnase emotsiooniga kargasin ka mina leti ette, et sellest mõnest kilost esimesest sparglist oma noos saada. Kevadised esimesed kodumaised sparglid on minestamist väärt! Minul on õnnestunud sel kevadel viis esimest sparglivart naabrinaise aiast juba sparglipirukasse sättida. Mõned kooslused on lihtsalt täiuslikud Värske spargel – puhas ilu! Oliiviõlis kümmelnud ja kergelt grillitud spargel Et sparglile väärikat seltsilist leida, siis pakkusin klassikalist kooslust ja sättisin rohelistele...
Ahvenafilee õlis, haugi- ja ahvenamari – võileivakatted kodumaisest kalast
Lihaleent limpsa pealt, kalaleent kääpa põhjast (Palamuse) Kala on eestlaste toidulaual olnud sama asendamatu kui kartul. Tuleb ju meelde raamatutest loetud kujund, kui vanad eestlased istusid laua ümber ja sõid soolasilku kartuliga. Vahepealne aeg on kalatarbimise eelistused üsna veidraks muutnud. Lõhet ja forelli süüakse ja nendega osatakse ümber käia, kuid teised tavapärased Eesti kalad – ahven, kiisk, haug, räim jne – on linnainimese toidulaual väga harva. Õnneks on viimastel aastatel lisandunud turge, kus värsket kodumaist kala pakutakse ja tundub, et nõudlus kodumaise kala järele on jälle kasvama hakanud. Korralik pidusöömaeg kodumaistest kaladest. Omast kogemusest oskan öelda, et ei ole olemas halba...