Möödunud nädalavahetusel ehk suve viimase kuu keskpaigas maandusime Pärnus. Kutsuvaks tulukeseks Augustiunetus ning teisalt kuklasse hingav teadmine, et augusti keskpaigas võib kuumalaine olla selle hooaja viimane (mis praegust ilmapilti vaadates nii vist läkski). Mõtlesime, et naudime veel suve ja kodulinna. Mida me ka tegime ja oli tõesti üks nendest nädalavahetustest, mis aitavad külma ja pimedat aega üle elada! Ma olen Pärnusse järjest rohkem ja rohkem armumas! Soojade suviste ilmadega ei ole mõnusamat kohta ilma peal, kus päevi õhtusse veeretada just nii, et puhkamise eesmärk oleks 120%-liselt täidetud. Väljud hommikul, et Jahtklubis hommikusööki süüa ja saabud tagasi ühe paiku öösel (muidu...
Metsmarjakattega kreemjuustutort
… ehk tort ämma sünnipäevaks 🙂 Õnnelikud on need, kel sünnipäevad suves ja kes saavad nautida värsketest marjadest kooke ja torte. Ämma sünnipäevaks sai ka meisterdatud hooaja marjadest ehk mustikatest ja metsamarjadest kattega rikkalik ja kreemine kreemjuustutort. Sama tordi võib teha ka toorjuustuga, kuid mina kasutasin seekord mascarpone juustu, mis andis eriliselt hõrgu maitse ja siidise konsistentsi. Tordi põhi: 12 Digestive küpsist 50 grammi võid 4 spl muscovado suhkrut Purusta küpsised köögikombainis ning sega sulatatud võiga ja suhkruga. Suru küpsetuspabriga kaetud lahtikäiva koogivormi põhjale. Minul oli 24 cm diameetriga vorm. Kreemjuustu täidise jaoks läheb vaja: 500 gr mascarpone kreemjuustu (või...
Aprikoosimoos
Aprikoosimoos on minu talvevarude riiulil juba kümmekond aastat. Alguse sai kõik sellest, kui me mõnda aega perega resideerusime Tšehhis. Seal katsetasin kohalikest aprikoosidest ja virsikutest moosi keetmist ning tuleb tunnistada, et eelpool mainitud viljadest saab väga-väga maitsva keedise. Maasikamoos jääb muidugi mooside kuningaks, aga auhinnalisele kohale võiks aprikoosimoos kandideerida küll. Eriti praegu kui on võimalik saada väga magusaid, pehmeid, parajalt küpseid aprikoose. Meenub veel see, et kümmekond aastat tagasi ei olnud Eestis veel liiga hästi levinud tarretava moosisuhkru kasutamine. Aimu selle valmistusviisi mugavusest sain just Praha perioodil – seal pakuti erinevaid variante tarretavatest moosisuhkrutest alates 1:2 (1 kilo marju, 0,5...
Lõhe-ceviche
Või siis ka lõhe-seviche (esineb mõlemat kirjapilti ja ma tõesti ei tea, milline on õigem kui teine). Seviche/ceviche on tsitrusemahlas (kõige levinum on laimimahl) marineeritud toore kala ja/või mereandide nimetus. See valmistusviis on levinud Lõuna- ja Kesk-Ameerikas ning lisaks tsitrusemahlale kasutatakse ka tšillipipart, sibulat, tomatit, küüslauku jne (variatsioone on päris palju). Häälduse, nagu ka nimetuse osas, on andmed erinevad. Epicurious.com pakub välja sellise(d) häälduse(d): [seh-VEE-chee, seh-VEE-cheh, seh-VEESH] Mina olen harjunud hääldama viimase variandina toodud moel. Tegemist on sedavõrd ülimaitsva ampsuga, et olen seda sunnitud tegema üsna väikestes kogustes (kui ma just suuremat hulka külalisi ei oota). Põhjus on üsna proosaline...
Põldmarja-kohupiima plaadikook purukattega
Eile käisin korra võsas, jalasääred on mõnusalt ära kriibitud nagu rahutul rüblikul, aga suur topsitäis põldmarju sai ära toodud! Tegin siis põldmarjadega kohupiima plaadikoogi. Tegelikult võiks selle koogi nimi mis-iganes olla, sest seda annab teha igasuguste marjade ja puuviljadega. Perenaise fantaasial tuleb ainult lennata lasta ja põnev on katsetada erinevaid kooslusi – kas aprikoosidega, õuntega, sõstardega, mustikatega jne. Sobib ka sügavkülmast võetud marjadega valmistamiseks. Meie peres on see kook olnud ka selline aegumatu klassika, mida suudan kasvõi kinnsilmi teha ja toiduainete kogused on ka ammuilma juba pähe kulunud (sageli komponeerin lähtudes külmkapi varudest). Maitseb eriti hästi värskena, kui kohupiimakate on...
Vahel asjad lihtsalt on õiges järjekorras
Eelmisel nädalal ostsin ja lasin endale koju tassida vanaaegse sinise laua. Ühtlasi otsustasin oma minimalistlikus stiilis kuubikujulise jämedajalalise köögilaua garaaži nügida. Ei ole mu segane loomus loodud ikka liiga rangejoonelise ja lakoonilise stiili jaoks. Lauda ostes takseerisin tema tumesinist – sellise värvi nimetus peaks olema “marine” – värvust. Ei olnud päris minu teema. Otsustasin suvist aega kasutades veidi õuetingimustes värvieemaldusega tegeleda ja siis töö käigus edasi otsustada, millise meetodiga teda edasi töötlema asun. Värvi maha kaapides selgus, et tumesinise värvikihi all on peidus veel valge värv, mis liivapaberiga üle hõõrudes andis sellise tulemuse: Tumedam sinine muutus liivapaberiga üle hõõrudes kirkaks...
Struudel koduaia õuntest
Õunastruudel on aegumatu klassika. Vahel ei tahagi muud, kui rikkaliku õuna-kaneeli-rosina täidisega pealt krõbedat ja kihilist struudlit koos vaniljejäätisega. Eriti hästi maitseb esimeste koduaia õuntega. Valmistustuskäik ei ole ka keeruline. Filotaina puhul tuleb mõnda olulist asja meeles pidada, siis ei nõua sellega sahmimine suuremat vaeva. Loomulikult võib samasuguse struudli ka lehttainaga valmistada.Filotaina käsitlemise reeglid:– aseta tainas KUIVALE kergelt jahuga kaetud lauale, vesi-õli-jm vedelikud mõjuvad tainakihte kokkukleepiva liimina– ettevalmistamist ootavaid tainakihte hoia kergelt niisutatud köögirätiku all, õhk on filo vaenlane nr 1 – järelejäänud tainakihid rulli kohe uuesti kokku, pane pakendisse, sule õhukindlalt ja hoia külmkapis. Kasuta ära mõne päeva jooksul–...
Aias on august
… ja menüüs on õunastruudel oma aia õuntest. Puudelt mahapotsatavate õunte hääl ja aias leviv õunalõhn viitavad paratamatult sellele s-tähega aastaajale, mille lähenemisega tuleb hakata leppima. Peale nii suurepärast suve, mis jätkuvalt kestab, võib sellega isegi leppida. Ilmataat on tegelikult üks vahva vana! Astrid on oma täies värvikirevuses õitsemas * Koduaia õunastruudli retsept on lähiajal tulekul 🙂
Ihast jalakate all
Olen sel hooajal suvelavastuste puhul valiv. Täiesti objektiivsetel põhjustel, kuna titehoiu organiseerimine selleks, et kusagile Eestimaa nurka sõita, on piisavalt vaevanõudev üritus (meil paraku ühtegi valvevanaema käepärast pole) selleks, et eelnevalt veidi maad kuulata ja eeltööd teha. Küsinud eelnevalt asjatundjatelt, jäid sellesuvistest etendustest kõlama soovitused Tartusse “Põrgupõhja uut vanapaganat” ja Kurgjale “Iha jalakate all” vaatama minna. Põrgupõhjaga läks paraku nii, et selleks ajaks kui hakkasin pileteid ostma, oli etendus juba mängukavast maha võetud. Kahju! Oleks kindlasti tahtnud üle vaadata. Kurgjal etenduva “Ihaga jalakate all” läks veidi paremini. Ära me seal käisime. Ilm oli jällegi üks neist lugematutest sumedadest-soojadest suveõhtutest, mis...
Metsaseene stroganoff
See seeneroog sai tegelikult alguse sellest, et koeraga jalutades leidsin paar armsat puravikupoega. Kuna nendest jäi veidi vähest, et perele seenestroganoffi teha, vudisin turule, kust oli keegi paraku kõik müügil olnud puravikud just enne mind kokku ostnud. Mis seal ikka, kukeseeni oli samas turul kuhjaga ja nii saigi seekord metsaseene stroganoff päris tugevalt kukeseente poole kaldu. Muidu on ta väga-väga maitsev just puravikega. Nii et kel puravikke käepärast, siis eelistage ikka neid!Tegemist on mahedamaitselise koorese seeneroaga, mida sobib süüa nii keedetud värskete kartulitega või siis krõbedaks röstitud saiaviilule kuhjates. Mõnusa maitsenüansi annab seentele hautamise ajal lisatud törts sherry´t ja puneme...
Tagurpidi pirni-ingveri kook
Suvi oma küllusliku marjasaagiga on põhjustanud ikalduse minu koogiteemas. Endalegi üllatuseks, tuleb tunnistada. Praegusel hooajal võiks ju lausa iga päev postitada erinevaid mustika-vaarika-sõstra-põldmarja-toorjuustu-kohupiima-mis-iganes koogiretsepte. Selle asemel sööme ise ja pakume külalistele pigem ahjumarju valge šokolaadiga ehk Gino´t (selle hooaja kindel lemmik) ja koogitegu on täitsa tagaplaanil. Mõni päev tagasi murdsime needuse 🙂 Olin koju toonud mõned pirnid ja tekkis idee neist midagi põnevat teha. Silma hakkas mõne aasta tagusest Olive ajakirjast ingveriga pirnikoogiretsept ja tegin selle ära. Kui muidu ei ole ma väga keeksiliste sõber, siis ingveri mõnusalt krapsakas olemus, fariinisuhkru karamelline maitse ja pirni mahlasus tundusid retseptis intrigeerivana ja...
Türgipärane lambahautis sidruni ja rohelise sibulaga
Lihtne, kerge, üllatava ja mõnusa hapuka alatooniga maitsekooslusega lambalihahautis on meil päris mitu korda tegemisele tulnud. Esmalt seepärast, et vaeva nõuab selle valmistamine minimaalselt ja teisalt loomulikult seepärast, et maitseb see ülimalt hästi. Olen proovinud samal moel ka metssealiha valmistada ja tulemus oli ka selles versioonis väga maitsev. Yiahni on selle aeglaselt küpsenud lambalihahautise nimi türgipäraselt ja retsept on pärit Silwena Rowe raamatust “Purple citrus & sweet parfume”. Silma jäi see retsepti oma intrigeeriva koosluse ja kauni välimuse tõttu. Sidrun ja ohtralt rohelist sibulat loovad kerge ja hapuka kastme aeglaselt pehmeks haudunud lihale. Lõpus lisatud kuivatatud kirsid täiendavad magusa maitsega....