See on hästi lahe retsept või siis idee, kuidas hummust dipikastmena kasutada. Türgi päritolu vürtsikas soe hummus on põnev moodus, kuidas muidu üsna tavapäraseks saanud hummust serveerida. Siin retseptis on valmistatud täistaimne variant, aga soovi korral võib hummusele lisada ka murendatud fetajuustu või siis võivad lihasõbrad päikesekuivatatud tomati asemel laotada soojale hummusele pannil eelnevalt läbi...
Kui hummust tunnevad vist küll juba kõik, siis hummusele vahelduseks võib valmistada hoopis Süüriast pärit muhammarat ehk röstitud paprika määret, kus võtmerollis lisaks paprikale veel Kreeka pähklid. Muhammara on väga maitsev ja igati tervisesõbralik dipikaste, võileivakate või -määre, mis on pärit Süüriast Aleppo linnast. Muhammara retsepte on erinevaid, aga kindlasti peaks sinna koostisesse kuuluma punased...
Hummust ei ole vist vaja enam ühelegi eestlasele tutvustada. Paljud on vist esmalt reisidelt maitse suhu saanud ja hiljem kodus järele tehes avastanud enda jaoks uue lemmiku. Ka mina olen juba mitmeid-mitmeid aastaid hummuse usku ja loomulikult tegin esmalt algust SELLE klassikalise hummusega. Postitus ise pärit aastast 2010 ja seal all kommentaarides on hästi näha...
Falafelid on tõenäoliselt ka meie jaoks saanud täiesti tuttavaks terminiks sarnaselt näiteks hummusele. Hummusega seob falafele (häälduses aseta rõhk teisele silbile, ehk siis hääldub umbes nii nagu falaafel) tegelikult isegi rohkem kui sama päritolupiirkond ehk siis nii hummuse kui falafeli põhikoostisaine on kikerherned. Päritolumaaks on siis Egiptus või laiemalt Lähis-ida.Tegemist on lihtsa tänavatoiduga, millega asendatakse...
Mõned kooslused on just sellised, mille puhul ei pea põhjendama või seletama, et miks just nii.Tasub vaid proovida ja maitsete võimas ja kokkkukõlav akord annab koheselt lühikese kuid veenva seletuse. Üheks selliseks roaks on kindlasti ka baklažaanirullid, kus täidiseks talle- või lamba hakkliha. See on Kesk-Aasiast pärit roog, mille nimi (lisan el qadi) tähendab tõlgituna...
Uus aasta on alanud. Lume ja pakasega saabus meile lõpuks uus aasta. Tulgu see päikeseküllane, maitserohke, täis positiivseid elamusi ja soojust nii otseses kui kaudses mõttes! Kaunist aastat kõigile! Tõenäoliselt on aastavahetuseks saanud kõigil aastanorm hapukapsast, verivorstist ja seapraest täis. Need on suurepärased road, aga nüüd tahaks midagi muud. Külmade ilmadega liiga kergete roogade peale...
Tunnistan ausalt – ma olen sõltuvuses Yotam Ottolenghi käekirjast. Mul on olemas kõik tema raamatud ja vahel meeldib mulle neid enne und sirvida. Siis tulevad unenäod ilusad, lõhnavad ja Lähis-Ida külluslikust maitsebuketist läbiimbunud. Hommikul on kohe hea tunne ärgata ja reeglina jagub inspiratsiooni ka järgnevatesse päevadesse. Üks kooslus, millel jälle ja jälle “Jerusalem” raamatut sirvides...
Tahaks alustada õnneliku õhkamisega, et ma ei väsi vaimustumast oma tööst. Armastan toiduteema ümber koondunud tööd seepärast, et tänu töökohustustega seotud uute ideede otsingutele “komistan” ma pidevalt vahvate toitude otsa. Siinne postitus on üks järjekordne näide. Lihtne asi, aga meele teeb rõõmsaks 🙂 Tegemist on jogurtijuustuga ehk labne või labneh juustuga. Levinud Liibanonis ja Lähis-Idas....
Peet on üks selline juurikas, mille puhul oleks maailm üks palju vaesem koht, kui meil teda ei oleks. Jättes välja selle, et tegemist on tõeliselt värvikireva kauni lauakaunistajaga, on ka peedi maitse minu meelest üks mõnusamaid maitseid kogu toiduskaalal. Ja eriti meeldib see, et oma magususe ja õrna maitse tõttu annab peedist arendada lõputult mõnusaid...
Kuidas kirjeldada midagi senikogematut, mille kohta kogemuslikud märksõnad otseselt puuduvad? Umbes sellise küsimuste tõstatas minus granaatõunasupp, mille retsept päris Marsha Mehrani täpselt sama nimega raamatust (“Granaatõunasupp”). Maitsekooslusesse listatud kõikide ainete maitseid justkui tead, aga tekkiv kooslus on midagi 1+1=5 valdkonnast. Selle kõigega tahan ma öelda, et tegemist on (minu maitse järgi) väga maitsva supiga, üllatusliku kooslusega, millel...
See läätsesupp jäi silma lugedes Marsha Mehrani raamatut “Granaatõunasupp“. Raamatu iga peatükk algab ühe Iraani köögi retseptiga. Läätsesupp jäi kohe silma esmalt seetõttu, et kooslus tundus paljulubav (toit, kuhu läheb palju sibulat, küüslauku ja vürtsköömneid ei saa ju külmaks jätta) ja teisalt seetõttu, et pea kõik vajaminevad ained olid kodus olemas. Ainuke küsimus tekkis mustköömnete kohta,...
Lihtne, kerge, üllatava ja mõnusa hapuka alatooniga maitsekooslusega lambalihahautis on meil päris mitu korda tegemisele tulnud. Esmalt seepärast, et vaeva nõuab selle valmistamine minimaalselt ja teisalt loomulikult seepärast, et maitseb see ülimalt hästi. Olen proovinud samal moel ka metssealiha valmistada ja tulemus oli ka selles versioonis väga maitsev. Yiahni on selle aeglaselt küpsenud lambalihahautise nimi...