Hakkan ennast juba kordama, aga taaskord pean alustama sellest, et minu eriline poolehoid kuulub uute ja põnevate roogade kõrval alati ka ajaproovile vastu pidanud lollikindlatele retseptidele. Tavaliselt on need retseptid mõnusalt optimeeritud – ei mingit liigset mässamist ega salajasi koostisained, Sega kokku ja küpseta valmis. Ja toimib! Nii ka see retsept, mille poetas minu retseptivaramusse...
Suvi on nüüd ametlikult käes ning kindlasti on palju neid, kes suure suve saabudes oma linnakodudele lehvitavad ning mõneks ajaks maakodusse end sisse seavad. Ei ole erandiks ka siinkirjutaja ning kui esimesed kevadised kulusid sisseelamise tähe all, siis nüüdseks on maakodu muutunud ainuvõimalikuks valikuks.Köögiaknast paistev meri, rinnuni kasvanud hein, kuhu lapsed ja koerad lihtsalt ära...
Katsetasin mina ükspäev teistmoodi pontšikute teemal. Internetiavarustest oli silma jäänud idee pontšikuid bataadiga ning riisijahuga teha. Tulemus ju tükk maad tervislikum, kui valge jahuga valmistud variandil. Lisaks annab bataat ka tublisti magusat maitset juurde, mistõttu saab oluliselt väiksema suhkrukogusega hakkama. Esimene katsetus, mis oli tehtud internetist leitud retsepti järgi oli maitselt täitsa ok, küll olid...
See mõnus ja lihtne nostalgiamaitseline kook siin ei ole kohe kindlasti liiga tervislike või rannahooaja ootusesse sobivate kookide nimekirjast. Küll aga võib kategooriaks ilma igasuguste liialdusteta nimetada hõrku maitset ja valmistamislihtsust. Lisaks on see kook sümpaatselt universaalne – praegusel rabarberihooajal sobib seda teha rabarberiga, õunahooajal õuntega, marjahooajal marjadega jne. Ehk siis sobib valmistamiseks aastaajast sõltumata....
Kirjul Koeral on lapsepõlve maik. Ei ole vist ühtegi last, kes ei oleks omal ajal sünnipäevadel seda nostalgilist kooki sisse ahminud. Vahel ka nii, et hiljem oli süda veidi paha. Kardetavasti kordus järgmisel korral sama skeem. Või siis ise oma esimesi köögikatsetusi tehes seda maiust kokku mätsinud, keel suunurgast väljas. Isetehtud koogil oli kohe teine...
Koorene või piimane värsketest suvistest köögiviljadest supp on midagi sellist, mis sümboliseerib lapsepõlve muretuid suvevaheajapäevi vanaema juures. Ei olnud kellelgi aega mingit keerukat toitu meisterdada, tuli lihtsalt teha tiir köögiviljaaias, haarata korviga kaasa mõned porgandid ja noored kartulid, üks krudisev pisike kapsapea, peotäis hernekaunu ning ohtralt tilli ning eeldused imeliseks toidukorraks olidki loodud. Paraku seostub...
Värska šašlõkk oli eelmise aasta tegija. Maks ja Mooritsa kaubamärgi all müüdav täpselt sellenimeline toode oli ootamatult maitsev just selline aus vana kooli šašlõkk, mis muudab meeled härdaks. Šašlõkk, mille maitse toob meelde lapsepõlve jaanipäevad, kus lubati koolivaheajale komandeeritud kriimuliste põlvedega lastel kord suve jooksul kuni hommikuni koos teiste samasuguste suvejoovastuses pägalikega ringi mütata ja...
Hapukoorekook on minu jaoks täielik nostalgiakook. Miks see nii on, võib lugeda SIIT. Arvata võib, et selle imelihtsa ja samas ülihästi toimiva koosluse algne lugu räägib nii kasinast valikust. nõuka-aja piiratud võimalustest ja perenaiste erakordsest nutikusest. Tulemus on imetlemist väärt. Üldjoontes koosneb koogi õhuline vahekiht, mis ei jää sugugi alla uuema aja hõrkudele toorjuustu- ja...
Eesti Vabariigi sünnipäeva lähenedes võiks jälle luubi alla võtta meie rahvuskala räime. Väike tubli tegija, kes suudab värskena ja hästi valmistatuna ikka ja jälle üllatada ja võluda. Tuleb muidugi tunnistada, et räim on viimasel ajal kahetsusväärselt Norrast saabuvale roosale rammusale lõhele jäänud. Millegipärast kipub räimel olema argisuse ja odava toidu pitser, samas kui väljast sissetoodud...
Seda postitust kirjutama hakates hoiatan kohe ette, et asjalikult ja erapooletult ma selle postitusega kardetavasti maha ei saa. Tegemist on Kihnu saiaga, mis oma kohevuselt ja krõbeduselt on klass omaette ja mis meenutab mulle kõige enam seda saia, mida omal ajal küpsetas minu vanaema Mamma. Mamma juurde sai mindud tavaliselt reede õhtul poole neljase bussiga,...
Kohakala on üks tõeliselt mõnus suvine hõrgutis. Omal ajal ei osanud ma teda kindlasti vääriliselt hinnata. Sõin, aga üsna kiretult. Eks vist olnud põhjuseks see, et koha liigub meil vaid järvedes ja Pärnu lahes. Pärnu tüdrukuna ei näinud ma kohas küll mingit erilist delikatessi. Pakuti teda alatihti ja kui pakuti, siis sõin. Selle kala võlust sain...
Vahel on kiired ajad. Päevad ja nädalad kaovad märkamatult käest, nii et järjekordsel reedel tardud korraks, et imestada taas kord nädala möödumise üle. Lükkad aga tegemist ootama jäävad asjad järgmisesse esmaspäeva, need, mida saad ise teha, proovid nädalavahetusega korda sättida ja tormad edasi. Pere toidulaud on ka kuidagi fantaasiavaeseks kuivanud ja poest kiirelt valmivaid õhtusöögi...